Mart Sander: otsekohesus on mulle tihti kätte maksnud

Jaanika Vilipo
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Sander filmi «Juhuslik nimetaja» võtetel.
Mart Sander filmi «Juhuslik nimetaja» võtetel. Foto: Erakogu

Mart Sander teeb algaval Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil (HÕFF) debüüdi filmirežissöörina, kui esilinastub tema psühholoogiline põnevik «Juhuslik nimetaja». Film sündis Sanderi samanimelise monolavastuse ainetel. 29. aprillil esitleb multitalent Sander ka oma ajaloolist ulmeromaani «Lux Gravis».

Mis ajendab teid tegutsema nii mitmes valdkonnas – muusiku, kirjaniku, kunstniku ning nüüd ka filmiloojana?

Minu jaoks ei käi need asjad eraldi. Kõik kuulub ühe terviku alla. Richard Wagner nimetas seda Gesamtkunst’iks ehk ühendkunstiks. Kõik see saabki kokku teatris ja kinos – film nõuab nii kirjandust (stsenaarium), kunsti, muusikat, näitlemist, koreograafiat kui muudki, et sünniks täisväärtuslik kunstiteos. Ma olen selles mõttes kultuurikümnevõistleja.

On selles ka tõestamisvajadust iseendale ja teistele?

Alateadlikult võib-olla pean ka endale tõestama, et saan hakkama nende asjadega, mida ma armastan. Aga see, et peab teistele tõestama… See on elu. Lavastaja on ainult nii tugev, kui tema viimane lavastus. Erinevalt näiteks lüpsjast, kes ei pea iga päev tõestama, et tema tänane väljalüps on täpselt niisama kvaliteetne kui eilne.

Aga eraelu? Või teie elu ongi teie looming, teie kunst, teie muusika?

Eraelu ongi eraasi. Aga kui vaatan oma kalendrit, siis vähemalt praegusel perioodil lükkan seda eraelu lihtsalt edasi.

Kas päriselule ja pärissuheteks on teie elus sellisel juhul kohta?

Kui suhte all pidada silmas kooselu, siis mitte. Ma oleks väga niru kooselupartner. Viimased pool aastat elan ainult arvutis, ühe käega kirjutan ja monteerin teleseriaali «Litsid», teise käega raamatut. Samal ajal üritan veel putitada oma õudusfilmi ja teha proovi näitlejatega, kellega kahel päeval nädalas filmime teleseriaali. Samas üritan ka BFMis režissöörina magistrikraadi kätte saada.

Tundub, nagu sooviksite elada paralleelelu.

Jah, paralleelelu oleks kõige magusam. Selline, mis oleks kusagil muul ajal ja muus kohas.

Kuidas valmistute eelseisvaks filmidebüüdiks?

Paanikaga. Veel ei ole filmi värvikorrektuur lõppenud. Kahjuks põrkan kokku paljude eelneva töö lohakusvigadega, mida nüüd tuleb päästa. Väga loodan, et laupäevaseks esilinastuseks on ikka kvaliteetne versioon lõplikult koos! Aga mis teha, ka Eisenstein alles värvis «Soomuslaev Potjomkini» viimase rulli punalippu kaaderhaaval käsitsi punaseks, kui esilinastus juba oli alanud.

Kuidas sündis filmi «Juhuslik nimetaja» peategelane, keda te filmis mängite? Olete öelnud, et Ryan Reynoldsit ei saanud filmi kutsuda ja pidite ise asja ära tegema. Kas tõesti ei leidnud kodumaalt sellesse rolli ühtegi sobivat näitlejat?

«Kas sa tõesti ei leidnud» kõlab kuidagi väga julmalt. Lõpuks kirjutasin selle rolli endale ja enda baasil, oma võimete piiridest endale täiesti aru andes. Tuuritasin etendusega pea kõigis Eesti linnades, siis esinesin Broadwayl ja mitmes USA ja Kanada linnas. Roll oli selleks ajaks üsna selge.

Eks see filmiversioon oligi algselt planeeritud rohkem etenduse ülesvõttena, aga kasvas ikka täispika mängufilmi mõõtu, kus on mitu näitlejat, eriefektid ja suur meeskond. Ei olnud ei vajadust, energiat ega raha hakata palkama mõnda näitlejat, kes kogu etenduse omandamise musta töö algusest lõpuni ära teeks. Aga muidu, jah, mulle Ryan Reynolds tõesti meeldib.

Mis ajendas teid tegema filmi just selles žanris?

Olen lapsest peale õudusfilme armastanud. Leian, et hirm on kõige tugevam emotsioon, ja minu jaoks peab film olema intensiivne. Elu ka.

Filmis teeb kaasa Eestis elav austraallane Louis Zezeran, kes on tuntud kui Comedy Estonia eestvedaja. Kuidas jõudsite temani?

Meil ei ole ingliskeelseid näitlejaid Eestis just palju, tegelikult ega peale tema ei olegi. Nii et Louis oli ainuvõimalik valik.

- Tsiteerides teid: «Õudusfilm ongi valmis. Tänud neile, kes olid abiks. Ei mingeid tänusid neile, kes ei olnud.» Palun valgustage, mis kutsus esile selle sõnavõtu!

No mis ma ütlen. Eelkõige ei tahtnud tänu avaldada neile institutsioonidele, kes seda projekti mitte kuidagi toetama ei nõustunud. Näiteks ka siis, kui mind näidendiga 2015. aastal New Yorgi teatrifestivalile ning järgmisel, 2016. aastal maailma suurimale teatrifestivalile Edinburgh Fringe kutsuti, ei leidnud ei kultuuriministeerium, kultuurkapital, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) ega ka keegi muu võimalust selleks gastrolliks sentigi eraldada.

Filmiga sama lugu. EAS toetab sadade tuhandete eurodega projekte, millel pole mingit reaalset kultuurilist või majanduslikku väljundit. Minu taotlusele vastuseks tuli aga üleolev ja arusaamatu traktaat selle kohta, kuidas see kõik pole jätkusuutlik. Saan neid nüüd filmi algustiitrites mitte tänada.

Kes on filmi naispeategelane Liis Tarvis Flack?

Üks võluv daam, kes kolis teismelisena Eestist Londonisse ning on seal nüüd juba pikka aega elanud. Ta on üks mu parimaid sõbrannasid ja kui ma seda näidendit kirjutasin, siis alateadlikult oli tema üheks inspiratsiooniks. Ta on küll varem modellindusega tegelenud, näidelnud ent mitte, aga nüüd loob suurepärase rolli külma ja kalgi, elus kibestunud baleriinina, kelle karjäär hakkab maha käima.

Olete väga teadlikult teinud just ingliskeelse filmi. Miks just inglise keeles?

Ütleme nii, et ka maailma kõige vähem vaadatud ingliskeelsel filmil on rohkem publikut kui kõige vaadatumal eestikeelsel. Mul on levituspartner USAs. Ehkki tegu ei ole mainstream-levisse mineva filmiga, võib sel olla potentsiaali näiteks kaabeltelevisioonis.

Olete parajalt isepäine. Otsekohesed inimesed mõjuvad teinekord järsult. Mis on kergem, kas teha nägu, et kõik on väga hea, või olla aus ja otsekohene?

See sõltub ainult inimesest endast. Mõni on teesklemisega väga rahul. Meis kõigis on annus «litse», oskus teha halva mängu juures head nägu. Ilma pugemiseta suudavad väga vähesed tippu tõusta – sotsiaalvõrgustik on see, mis meid kas edendab või maha surub.

Ma vihkan igasugu väiklust ja valskust, ma ei viljele seda ise ja ma ei jäta ka ütlemata, mis ma arvan neist, kellele see on elustiil. See on mulle palju kätte maksnud ja ilmselt maksab ka edaspidi. Aga karma jääb puhtaks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles