Hiljuti avastatud potentsiaalselt elukõlbulikul tähesüsteemil võis elu hüpata planeedilt planeedile oluliselt hõlpsamini kui Päikesesüsteemis, selgub Ameerika Teaduste Akadeemia Toimetiste blogist.
Vastavastatud tähesüsteemil võis elu hõlpsasti planeedilt planeedile hüpata
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
14. märts 2017, 10:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastavalt hiljuti teadustööde veebiväljaandes arXiv avaldatud analüüsile võis elu levimine hiljuti avastatud tähesüsteemi TRAPPIST-1 planeetide vahel toimuda koguni 1000 korda kergemini kui Päikesesüsteemis. Sellist planeetidevahelist organismide levimist tuntakse teaduskirjanduses kui panspermiat.
«Kujutage ette, mis juhtub, kui elu kandvat planeeti tabab näiteks meteoriit või asteroid, mis paiskab mingi koguse kivimaterjali avakosmosesse. Kui mõni teine planeet need kivid kinni püüaks, siis võiks see omakorda seal elule aluse panna,» ütles artikli üks autoreid, Harvardi Ülikooli matemaatiline füüsik Manasvi Lingam.
Panspermia idee juured on juba vanas Kreekas, kus 500. aasta paiku eKr elanud filosoof Anaxagoras oletas, et elu taga peavad olema «kosmilised eluseemned», mis tõid erinevad organismid Maale. Käsitus jõudis tänapäevasesse teaduskirjandusse esmakordselt 1908. aastal Rootsi keemik Svante Arrheniuse sule abil. Viimati lõi seda laadi teooria laineid 1996. aastal, mil Antarktikast leitud Marsi päritolu kivimitelt arvati leiduvat muistsete Marsi-mikroobide fossiile.
Veebruaris avastatud TRAPPIST-1 tähesüsteem on Päikesesüsteemist küll väga erinev – täht ise on palju nõrgem ja planeetide asend talle palju lähemal kui Merkuur Päikesele – , kuid pea kõik tema seitsmest planeedist on teoreetiliselt elukõlbulikud, mis teeb kogu süsteemi parimaks maavälise elu kandidaadiks seni.
Kuna planeedid on üksteisele aga niivõrd lähedal – näiteks on kaks potentsiaalset elukõlbulikumat planeeti üksteisele 30 korda lähemal kui Maa Veenusele ja kaks kaugemat üksteisele 65 korda lähemal kui Maa Marsile – oletavad teadlased, et nende planeetide vaheline liikide levimine võiks käia umbes samade põhimõtete järgi nagu see toimub saarte vahel.
Seega on võimalik, et mõned liigid võivad olla sattunud ühelt planeedilt teisele ja pannud seal aluse uutele elupuu tüvedele.
«Mõistagi on see ainult analoogia ja mitte otsene vaste. Samas on teada, et suurema mitmekesisusega kaasneb ka suurem stabiilsus ja kui planeedile viiakse rohkem liike, on ka suurem tõenäosus, et need ei sure võõras keskkonas,» ütles Lingam.
Samas oleks sellises levikumudelis palju ebaselget. Näiteks ei tea keegi, kui edukalt elaksid mikroobid üle kosmosereisi, võõrasse (ja meile seni tundmatusse) atmosfääri sisenemise või meteoriidi kokkupuute planeedi pinnaga. Kuna TRAPPIST-1 süsteem on võrreldes teiste võimalike elukandvate tähesüsteemidega Maalt väga kergesti vaadeldav, võime mõnedele nendest küsimustest juba lähiaastatel vastuseid oodata.
«Minu jaoks on siin kõige põnevam tõsiasi, et see hüpotees on kontrollitav ega ole enam pelgalt teooria pärusmail,» ütles Seattle’is asuva Washingtoni Ülikooli astronoom Rory Barnes. Tõenäoselt saame suurema hulga vastuseid 2030. aastaks planeeritava LUVOIR kosmoseteleskoobi vaatlustest.
Planeetidevaheliste hüpete võimalikkust kirjeldav artikkel ilmus võrguväljaandes arXiv.