/nginx/o/2017/07/10/6879515t1h0d8a.jpg)
Hiljuti rahvusvahelist kuulsust kogunud Jõulumäe suusaradade kõrval asuv Keskküla tall ei hiilga sisemaneeþi ega mugavate treenimistingimustega, ometi treenib just selles tallis tänavune Eesti meister poniklassis Mariann-Krõõt Mätas. Tema jälgedes näib astuvat nooruke, alles hiljuti hobuste juurde jõudnud Kleer Suursild, kes huviga hobuste ja ratsaspordi vastu on nakatanud kogu oma pere.
Kümneaastane Kleer pärineb läbi-lõhki sportlikust perekonnast: sõudjatest vanemate Teet ja Lagle Suursilla jälgedes sammub tema vanem vend, noorem veli proovib kätt tenniseväljakuil.
Nii võibki tüdruku huvi ratsaspordi vastu tunduda üllatav, kui jätta arvestamata tõsiasi, et noor ratsasportlane on tuntud treeneri Anne Lahesoo üleaedne.
Valge hobune
„Neil oli seal üks valge hobune. See hobune meeldis mulle väga. Hirmsasti tahtsin temal ratsutada. Nii ma ratsatrenni jõudsin,“ kirjeldab Kleer oma ratsasportlase karjääri algust ilma võltsi tagasihoidlikkuseta.
Ema Lagle teadmist mööda tekkis tütrel huvi hobuste vastu siiski tunduvalt varem. Asi oli alguse saanud luhtunud hobuseostust. „Olin linnas, Kleer noorema vennaga kodus. Nemad siis võtsidki pähe: tarvis hobune ära osta. Mõeldud, tehtud. Krabasid rahakassad kaasa ja läksidki hobuse järele. Kokku oli neil 120 krooni vist. Muidugi jäi see hobuseost neil katki, kuid mingiks märgiks võib seda siiski pidada,“ meenutab ema.
Kleer ise luhtunud hobuseostu ei häbene. Tüdruk avab hoopistükkis tulevikuplaane.
„Ma kindlasti jätkan sportimist. Tahan oma poniaastad ära teha, võistelda oma praegusel hobusel, kelle sain alles hiljuti. Võistlen temaga ja see on minu, noh, nagu suure sõidu hobune. Varsti on Sassi tallis võistlused, kuhu kindlasti läheme, eks näis, kuidas seal läheb. Tähtis on mitte närvi minna,“ kinnitab noor ratsasportlane, kelle arvates ongi kõige raskem enne starti rahulikuks jääda.
„Kui hakkan juba sõitma, on närv unustatud. Kõik parkuurid tuleb ju läbida ja see peab tulema automaatselt.“
Praegu harjutab Kleer 80sentimeetriste kõrguste ületamist, lootuses kevadel sellel tasemel võistlema hakata. „Meil pole maneeþi ja me ei saa väljas hüpata, väljas on ju libe. Nii me sõidamegi tee ääres. Aga eks kevadel lähe kindlasti tõsisteks treeninguteks lahti,“ seletab ta.
Noor ratsasportlane suhtub oma treeningutesse pühendumisega, tehes teatavaks soovi tulevikus meistriks tulla.
Vaba aeg möödub Kleeril tallis. Kord möllatakse treeningukaaslastega heinasaos, kord hullatakse koeraga. Innustatult õpetatakse hobustele trikke. Aega leitakse rassimiseks Jõulumäe suusaradadel. Huvialade seast ei puudu muusikagi.
Flööditunnid muusikakoolis
Ratsutamise kõrvalt leiab Kleer mahti flöödiõpinguteks Pärnu muusikakoolis. Ja seda vanemate sunnita.
„Käisime muusikakoolis, lahtiste uste päeval. Tüdruk valis ise enesele pilli ja soovis seda õppima hakata. Nii ta tegelikult jagabki oma aega ratsutamise, flöödi ja kooli vahel,“ muheleb Kleeri isa Teet, kes tütre ratsaspordiharrastuse kaudu oma silmaringi avardanud on. „Ega ma ratsutamisest varem suurt teadnud. Vaid niipalju kui keskmine eestlane. Kuid nüüd ... Isadepäevaks istutas Kleer mind pooleks tunniks sadulasse, tema võistlustele käime alati kaasa elamas. See on ju hasart! Kuidas nad starti lähevad, tõketest üle vuhisevad … Kõik see on ju nii kihvt!“ räägib perepea innustunult.
Praeguseks on Kleeri pere juba usin ajakirja Oma Hobu lugeja.
Sportliku perena on Suursillad otsustanud võimaluste piires panustada Kleeri sportimisse, hiljuti oli kaalumisel juba hobuseost. Tõsi, sellest kavast esialgu loobuti. „Las ta harjutab Anne Lahesoo ratsudel, nii omandab tüdruk rohkem kogemusi,“ arvab perepea, kes tütre harrastusest ja treener Lahesoo tööst ainult heameelt tunneb.
Lahesoogi avaldab oma rõõmu noore kasvandiku üle. „Vahel on kahju, kui näed, et juba hakkavad tulemused tulema, kuid just siis jäetakse treeningud katki. Kleeri puhul seda karta pole. Kohe näha, et tüdruk on pärit sportlaste perekonnast,“ nendib ta.
Treeningute katkestamisest ei taha Kleer kuulda, ergutades eakaaslastest ratsasportlasi: „Kui vahel tundubki mingi asi raske või ütleb treener midagi kurjalt, siis ikka tuleb edasi minna. Treener ju ainult õpetab. Ei tohi karta, solvuda ega loobuda.“