Umbes sel ajal, kui Mr Lawrence'i karjäär hakkas lõpusirgele jõudma, pani Eesti muusikamaastiku kihama nooruke Maarja-Liis Ilus, kes siiani ainsa Eesti lauljana Eurovisiooni lauluvõistlusest tõeliselt kasu on lõiganud.
Maarja-Liis Ilus hiilgeaegadest: Stockholmis oli mul elu väga luksuslik - ahmisin õhku ja vaatasin, kuidas raha tuulde lendab
14. september 2016, 00:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Minu puhul oli Eurovisioon kindlasti samm selleni, et ma lõpuks sain Universaliga plaadlepingu. Ma olin siis 15-aastane ja ega ma kõigest ju aru ei saanud ka. Äkitselt hakkas palju-palju toimuma,» rääkis Maarja-Liis Ilus Kanal 2 saates «Eesti staarid suure läbimurde ootel».
Alguses oli Maarja suurimaks väljakutseks, et ta oli vaikne ja tagasihoidlik.
«Ta ei suhelnud üldse, välja arvatud laval. Ja seal suhtles ta väga hästi,» meenutas Universal Music Swedeni endine tegevdirektor Gert Holmfred. «Kui tulid välja esimesed kaks laulu, «First In Line» ja «Rainbow Colours», leidsime, et meil on midagi, mis on oma ajast ees või vähemalt Ameerika artistide kannul.»
Siis arvati, et ilmselt ei murra Maarja läbi Skandinaavias, kuid teda saab eksportida. Esimesel aastal olidki Maarjal pikad tuurid Lõuna-Ameerikas ja Jaapanis. Aasias müüdi kokku mõnisada tuhat plaati.
«Promotööd oli kordades rohkem kui esinemisi. Kõik ikkagi võtab väga kaua aega ja sellist kohvri otsas elamist oli mitu aastat,» ütles Maarja.
Holmfredi usk Maarjasse oli väga tugev ja tänu esimese albumi suurele edule oli teise albumi juures suurem eelarve. Järgmiseks koliti Maarja Eestist ära.
«Siis oli mul palju privileege, sest tol ajal oli plaadifirmadel palju raha. Ja oli väga edukaid artiste, kelle arvelt sai putitada uusi ja tundmatuid. Stockholmis oli mul elu ikka väga luksuslik ja meie reisid olid ikka esimeses klassis ja viietärnihotellides ning turvamehed ja limusiinid olid vastas lennujaamades. Täielik luksus. Videoeelarved olid tohutu suured. Mina ikkagi pigem ahmisin õhku ja vaatasin, et kuidas raha tuulde lendab. Videoeelarved olid ikka mitmed sajad tuhanded Rootsi kroonid.»
/nginx/o/2016/09/13/5831335t1h1ff6.jpg)
Maarja sai korraliku ja tugeva albumi ning Warnerilt ülemaailmse kirjastuslepingu.
«Jah, ma tunnistan, et plaadifirma tegi minu eest kõik ette-taha ära. Ja see tiim laguneski ühel hetkel laiali,» meenutas Maarja.
Pärast Holmfredi lahkumist katkestati ka Maarja leping Universaliga. «Tegemist on isikliku äriga. Isiklikud kontaktid on väga tähtsad. See on klassikaline lugu - kui üks inimene lahkub, lagunevad ka sidemed. See oli 2000ndate alguses, kui digitaalne muusika hakkas pead tõstma, nii et plaadifirmadel ei läinud enam hästi. Kui sul pole inimesi, kes artisti eest vastutaks, on parem sellest artistist loobuda,» seletas Holmfred.
«Ma arvan, et ma olin liiga noor ja sattusin lihtsalt sellisele ajale, et ühel hetkel polnud enam sellist hiilgeaega. Võibolla ka enda teadmatus ja oskamatus, et mis teid pidi oleks võinud edasi kasu lõigata sellest, mis juba saavutatud oli,» märkis Maarja.
Holmfred muigas, et talle ei tundu, et Maarja selle pärast kurb oleks, sest Eestis läheb tal hästi: «Kui tal Eestis külas käisin, oli ta just Tallinna kesklinna korteri ostnud ja ta sõitis väikese Mercedesega. Ilmselt ta ikkagi teenis sellest natuke raha.»
«Minu elu oli tõesti kindlustatud tänu sellele. Ma sain aru, et mida edukam sa oled, seda rohkem sa loobud - oma ajast, oma perega koos olemisest. Minu jaoks on väga köitev olnud Eestis tegutseda, sest siin oled oma aja peremees. Praeguses eas ma ei igatse enam kohvri otsas elamist,» rõhutas Maarja.