Woody, kuhu kadus su filmide depressiivne neurootilisus?

Bobby (Jesse Eisenberg) ja Vonnie (Kristen Stewart) romanss. Foto: Kaader filmist

Woody Allen ei unusta oma filmides New Yorki ega kurbade armastuslugude dramaatilist fataalsust. «Koorekihis» («Café Society») on fookuses onu, tema sekretäri ja onupoja armukolmnurk, mis triivib 1930ndate šampanjahõngulisel mängumaal. 

Kultuurieliidi villad, kõrvus põrisev džäss ja maani tualettide silmipimestav sära ei ulatu küll džässiajastu visuaalse pärli «Suure Gatsby» tasemele, ent loovad siiski kauni tausta paradiisis toimuvatele armudraamadele.

Pärast kiiret avaminutite põiget karvaste ja suleliste luksuslikku peoatmosfääri alustab Allen oodi New Yorgile. Vaatajale avaneb äärelinnas nukrutseva juudiperekonna mahlakalt bravuurne argipäev, mille düsfunktsionaalne atmosfäär tuletab meelde «Annie Halli» protagonisti Alvy meenutusi oma lapsepõlve olematust koduharmooniast.