Kerttu Rakke veerg: kuidas head ideed nurjata

Kerttu Rakke
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kerttu Rakke
Kerttu Rakke Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Olen tähele pannud, et head ideed surevad, kui neid hakatakse ellu viima infantiilse headuse kastmes. Suure hurraa ja ülepakutud loosungitega, et oleks ikka auru ja vahtu. Paraku ei sobi kõikide kampaaniate juurde ütlus «any publicity is a good publicity».

Mida arvata üleskutsest, et üleeilsel loomakaitsepäeval oleksime pidanud jalutama hulkuvate koertega ja tegema prügikastikassidele pai? No kamoon, ausalt. Kas järgmine samm on teha prükkaritele pai? Või veel midagi enamat? Loomakaitse pole koht, kus lasta vohada lapsikul näppimisvaimustusel – «nää, nii nunnu kutsu!». Kui keegi põeb liig suurt ligimesearmastust, ei tohiks ta seda teistele peale suruda.



Ma ise ei suuda juba mitu aastat leida midagi nautimisväärset kana jala või sea tagumiku näsimises, ent see ei tähenda, et propageeriksin taimetoitlust või keelduksin oma lapsele liha ostmast.



Olen olnud suur loomasõber lapsest peale. Kõik neljajalgsed olid huvitavad ja armsad. Maal olles sügasin mõnikord sigadel selga – lihtsalt sellepärast, et neil, potentsiaalsetel praadidel, oma elust ka midagi head meenutada oleks. Unistus oma koerast jäi paraku unistuseks, reaalsuses sai minust lemmikloomaomanik alles täiskasvanueas – mul on siiami kass, kes suudab olla korraga kõikide lemmikloomade eest. Mulle meeldivad dokumentaalfilmid loomadest, eriti kaslastest. Jne, jne.



Aga see kõik ei tähenda, et ma vabatahtlikult võõrast looma puudutaksin. Tuttavate loomadki saavad pai vaid siis, kui nad ise seda lunima tulevad. Mu koduhoovil elavad väga (kordan: väga) ilusad kassid, kellele ma mõnikord isegi mingit nänni viin ja kelle sagimisi jälgin, aga eales ei tule mulle pähe neid puudutada. Ma ju ei tea, mis pisikuid nad võivad kanda!



– Olgu, doseerisin pisut üle. Tegelikult ma ju tean, et üleeilne üleskutse oli mõeldud hoopis küllakutsena varjupaika, mitte kohustusena hulkuvaid loomi katsuda, ent paraku jäi uudistest kõlama just viimane mõte. Kui miski idees tundub loll, siis mõjub kogu asi lollina.



Ja seda raskem on teha raudkangi-meestele selgeks, missugune on humaanne loomatapp.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles