Roald Dahl oli maailmakuulus lastekirjanik, kes kirjutas südamlikke lugusid lõbusatest seiklustest, mille keskmes head lapsed, kes saavutavad võidu rumaluse ja kurjuse üle. Tema raamatute põhjal on tehtud meeldejäävaid filme, mõnest raamatust ka mitu versiooni. Nüüd on ekraanile jõudnud suurejooneline Hollywoodi filmiversioon raamatust «Suur sõbralik hiiglane».
Steven Spielberg on kümneid aastaid üks edukamaid režissööre olnud. Tema filmide kohta on võetud kasutusel termin «Spielberg magic» ehk «Spielbergi maagia». Seetõttu tundub loogiline, et Spielberg on teinud filmi Dahli raamatust, kus väike tüdruk satub hiiglaste maale.
«Suur Sõbralik Hiiglane» räägib loo orvust nimega Sophie, kes ühel õhtul kodus voodis lugedes märkab õues ringi luuramas üht hiiglast. Seepeale peab hiiglane Sophie ära varastama ja endaga kaasa võtma, sest muidu räägiks laps kogu maailmale hiiglaste olemasolust. Sophie õnneks on see hiiglane sõbralik – ainus hiiglane, kelle lemmiktoit ei ole väiksed lapsed. Ta eelistab hoopis tatikurke ja sibamulkerit.
Nii nagu Burtoni «Alice Imedemaal» filmid, on «Suur Sõbralik Hiiglane» animeeritud filmi ja tavafilmi segu. Inglismaa ja inimesed (sh Sophie) on päris ning hiiglaste maa ja hiiglased on animeeritud. Niisugune võte muudab vaatamise veel eriti maagiliseks. Kontrast päris tüdruku ja tehismaailma vahel tekitab tunde, et oled koos Sophiega tõepoolest imedemaale rännanud. Selle võtte kasutamine tekitab kohati ka probleeme: on hetki, mil illusioon katkeb, näiteks siis, kui hiiglane Sophie kätte võtab ja teda liigutab, kuid õnneks on neid hetki siiski vähe.
Hiiglaste maailm ja unenägude maa, kuhu Suur Sõbralik Hiiglane ja Sophie rändavad, on tõeliselt ilusad. Erksad värvid tekitavad tunde, nagu oleksid sattunud maali sisse. Kui hiiglane Sophie enda koju viib ning tüdruk mööda söögilauda jookseb ja end kausi taha peidab, jõuab vaatajale päriselt kohale, kui suured hiiglased ikkagi on. Hiiglased ei vasta täpselt illustraator Quentin Blake’i lapselikele illustratsioonidele raamatus, vaid on pigem realistlikud (muidugi nii realistlikud, kui hiiglased olla saavad).
Suure Sõbraliku Hiiglase nägu on nii ilmekas, et hetkeks võid isegi unustada, et ta polegi päris inimene. Hiiglane on vägagi meeldejääv kuju, eriti oma kõne poolest. Tema jutt on hüplev ja luuleline, seda on kõrvu kõdistavalt mõnus kuulata isegi vaatamata sellele – või just selle tõttu –, et tal lähevad sõnad sassi. Hiiglane ütleb «õige või vale» asemel näiteks «õigus või valus» ja «krokodilli» asemel «krokotuudill». Hiiglaste maal veedetud aeg on nii imeline, et lausa kurb on minna tagasi palju igavamasse päris maailma.
Kuigi «Suur Sõbralik Hiiglane» on visuaalselt tore seiklus, valmistab film raamatuga võrreldes pettumuse. Nagu iga raamatu puhul, ei olegi muidugi võimalik mahutada kahetunnise filmi sisse tervet teost. Kahjuks on filmitegijad otsustanud välja jätta just selle, mis tegi loo tõeliselt Dahli omaks – kõik süngemad ja tõsisemad hetked.
Dahli raamat on ikkagi lugu sellest, kuidas hiiglased nagu Lihakugistaja, Kondiragistaja ja Verevaat röövivad regulaarselt lapsi ja neelavad neid alla nagu komme. Filmil puudub ka see ühiskonnakriitika, mis teeb raamatu meisterlikuks.
Kui raamatus on Sophie teiste hiiglaste õõvastava, ebainimliku käitumise pärast endast väljas, siis Suur Sõbralik Hiiglane selgitab: «Inimolemused üksteist kogu aeg surmavad... Nendel paukpüssid ja nemad õhulendajatega üles lähevad ja sealt teistele pomme kaela loobivad lausa iga nädal. Imimolemused alati teisi inimolemusi surmavad.»
Kuigi filmis on ka pingelisi hetki, on see pigem rõõmsameelne lugu tüdruku ja hiiglase sõprusest ja seiklusest. Samuti puudub korralik tegelaste areng. Film püüab küll vahepeal edasi anda mõtet sellest, et tuleb julge olla ja enda eest seista, kuid see voolab loosse sisse ja sealt välja justkui suvalistel hetkedel, moodustamata tervikut. Tegelased jõuavad suurtele otsustele täiesti ootamatult.
Film oleks raamatut rohkem järgides saanud olla parem, eriti lapsevanematele, kes seda lapsega koos vaatama lähevad. Sellegipoolest saavad lapsed maagilise ja lõbusa elamuse – ja see ongi selle filmi puhul ju tegelikult kõige olulisem. Et lapsele «Suure Sõbraliku Hiiglase» mõtlemapanevamad osad edasi anda, tasub ehk pärast filmi ette võtta raamat.
ARVUSTUS
«Suur Sõbralik Hiiglane»
Režissöör Steven Spielberg
Filmitegelastele annavad eestikeelse hääle Hanna Rahel Levin (Sophie), Ain Jürisson (Suur Sõbralik Hiiglane), Marko Matvere (Lihakugistaja), Tiit Sukk (Hr Tibbs), Margus Jürisson (Verevaat), Kristiine Truu (Mary), Galina Tikerpuu (Kuninganna), Tarvo Krall (Lihunikuhakatis, Pekirebija, taustahääled) ja Andrus Kasesalu (Teener, Kindral, taustahääled).
Kinodes alates 1. juulist