Andrus Kivirähk: soovitan kirjaniku elukutset kui täiesti ohutut ja suhteliselt stressivaba!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrus Kivirähk  vallutas koos Oskariga kõigi lugejapõlvkondade südamed.
Andrus Kivirähk vallutas koos Oskariga kõigi lugejapõlvkondade südamed. Foto: Meelis Meilbaum

Tööinspektsioonil on infokiri Tööelu, millel ilmus juunis uus number. Seal leidub muuhulgas põnev rubriik, kus tuntud inimesed räägivad enda kogemusest tööga. Vastatakse seitsmele küsimusele ja vastused on tihti üllatavad ja huvitavad. Näiteks saab lugeda, kuidas Andrus Kivirähk ostis esimese palga eest grillkana ja kuidas Merit Kopli alustas nõudepesijana. 

Andrus, mis oli Teie esimene töökoht ja kirkaim mälestus sellest?  

Esimest korda teenisin ma oma tööga raha legendaarsest huumoriajakirjast «Pikker», kuhu ma koolipoisina aeg-ajalt väikeseid naljajutukesi läkitasin. Vahel ei avaldatud, aga vahel avaldati ka - ja siis oli muidugi rõõm suur. Õieti jätkus seda rõõmu kolmeks korraks: esiteks siis, kui saabus teada, et minu lugu on kõlblikuks loetud, teiseks siis, kui postkasti potsatas värske «Pikri» number, milles minugi lugu sees ja kolmandaks siis, kui tuli rahakaart.

Sellega siis sai mindud Pärnu maanteele Ajakirjandusmajja, kus kassast maksti peo peale 3-5 rubla. See oli uhke tunne! Mäletan, kord ostsin selle raha eest tundide vaheajal kõrvalasuvast ABC 7-st grillkana ja sõin koos sõpradega koolitrepil ära. 

Mis on kõige kaalukam asi, mida mõni ülemus, alluv või kolleeg on elus õpetanud?

Mul pole kunagi alluvaid olnud, ülemused vist siiski on, aga nad on kusagil kaugel ja ma ei puutu nendega enamasti kokku. Nii et õpetanud on ikkagi kolleegid. Aga kes on kirjaniku kolleegid? Muidugi teised kirjanikud. Kusjuures väga kenasti saavad sind õpetada ka surnud kolleegid - näiteks Tammsaare, Luts... Mati Unt. Eks nad on õpetanud mind paremini kirjutama, mida muud.

Kui oleks saanud noorele tööelu alustavale iseendale midagi soovitada, siis mis see oleks?

Eks vast seda, et ära võta vastu kõiki pakkumisi, vaid - nagu Juhan Viiding on öelnud - ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab. Kuid ega see nõuanne vist poleks aidanud, noor inimene on ju uudishimulik ja tahab igasuguseid asju proovida, nii et las ta siis rabeleb, pole mõtet tagasi hoida. Tarkus ja laiskus tulevad aastatega.

Nimetage kolm asja, mida Teie töö on Teile õpetanud?

Sellele küsimusele ma nüüd küll vastata ei oska. Kui oled uue romaani või näidendi valmis saanud, siis on rõõm ennekõike selle üle, et oled oma tööga toime tulnud, aga mida see sulle õpetab? Eks vilumus muidugi ehk kasvab, samuti üldine elukogemus.

Kõige pingelisem tööalane juhtum?

Ma olen selles mõttes ülimalt ettevaatlik autor, et ei jäta kunagi midagi viimasele minutile, vaid hakkan pigem tööga võimalikult varakult pihta ning jõuan omadega valmis ammu enne tähtaega. Seega ei seostu kirjutamine mul kunagi paanikaga või tohutu kiirustamisega.

Teatris, mõne näidendi lavastamisel, on muidugi tekkinud vahel ärevamaid ja närvilisemaid hetki, nagu ikka siis, kui koos töötab palju inimesi, kellel on erinevad tempod ja harjumused, aga midagi väga kriitilist ei meenu sealtki. Seega: soovitan kirjaniku elukutset kui täiesti ohutut ja suhteliselt stressivaba!

Missugused töised harjumused on aidanud kaasa edu saavutamisele?

Ma olen suhteliselt kohusetruu ja suudan ennast vajaduse korral mingisse rutiini sundida. Sest kui sa kirjutad pikemat teksti, kas siis romaani või näidendit, siis on ikkagi tähtis teha iga päev tööd. Kirjutada iga päev valmis oma päevanorm, või kui tõesti mõni päev selleks aega ei ole, siis kasvõi paar ridagi.

Aga päris kaotsi ei tohiks ühtegi päeva lasta. Ei ole võimalik teha tööd ainult siis, kui tuju tuleb. Tuju ise ei tulegi, tuju tuleb tekitada, ja ainuke võimalus selleks on arvuti taha istuda ning tööga alustada.

Soovitus alustavale ametikaaslasele?

Raamatuid on maailmas meeletul hulgal ja enamus neist on inimestel läbi lugemata. Seega pole tegelikult mingit vajadust uute romaanide ja novellide järele. Mis tähendab seda, et kirjuta ainult siis, kui tõesti teisiti ei saa; siis, kui idee vaevab ja vägisi välja tikub, sest siis pole sul lihtsalt teist võimalust.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles