Mick Pedaja ja Jüri Pootsmann andsid Kultuurikatlas ühiskontserdi, mis pani puupüsti täis saalil külmavärinad selga mööda jooksma ning publiku nagu üks mees kaasa laulma.
Võimas kontserdielamus Rapla ürgandekatelt
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
30. mai 2016, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Artistidele on tavaliselt iseloomulik ruumivõttev ja värvikas isiksus. Pole kerge panna ühele lavale kõrvuti mitut suurt ego, nii et nad üksteisele varvastele ei astuks. Üks võib teiselt hapniku ära võtta või tähesärale varju heita. Mick Pedaja ja Jüri Pootsmann on muusikutena nii erinevad, kui olla saab, kuid oma kontrastse loominguga täiendasid nad teineteist võrratult.
Mõlemad kutid on Rapla lähistelt pärit, väga noored ja üle võlli andekad, aga sellega sarnasused ka piirduvad. Siiras austus teise talendi vastu, sõprus, toetus ja mõistmine laval on midagi, mida teeselda ei saa, sellega võitsid kaks geeniust ka väheste skeptilisemate kuulajate südamed.
Muusikalises mõttes on Jüri Pootsmann popikõlalisem, füüsilisem ja kergemini seeditav. Nagu positiivsusevoog või päiksepaisteline ilm, mille keskel on lihtne ja hea olla. Keha kõnetavad need rütmid kergesti, paigale jääda on raskem kui kaasa tantsida.
Mick Pedaja aga madistab meeletu sisendusjõu ja originaalsusega otse hingekeelte kallal. Osakonnas, kuhu enamik muusikat kunagi ei satu. Pinnapealsel kõrvapuutumisel võib teda olla keerulisem mõista, kuid oma kütkesse sattunud kuulajat ta naljalt enam vabaks ei lase.
Mick Pedaja on maagiline nähtus. Tuleb lavale veidi kohmetu olemisega patsiga poiss, kirju särk pisut ettehoidvatel õlgadel, ning võlub akustilisest kitarrist, sündist ja luuperist välja avaruse ja ajatuse helisid. Tundub, nagu oleks sel noorel geeniusel otseühendus kosmilise paigaga, kus muusika elab.
Muusikas kõlab tavaliselt väga selgelt nüüdisaja meelsus, Pootsmann on selle tabamises väga meisterlik. Ilmselt saaks tema erinevate autoritega koostöös sündinud lood just selle ühisnimetaja alla mahutada.
Pedaja muusikas seevastu ei ole aega ega ruumi, mida hästi illustreerivad «Aeg» ja «Ärgake». Tema originaalses helikeeles ühinevad keskaja varakristliku muusika õõnsakõlalised intervallid, futuristlikud ambient sound’id ja kirkalt kõlavad fantaasiad. Viimatimainitut millegi muu kui Mick Pedaja enesega seostada ei õnnestugi.
Muusikajaloos on paljugi proovitud ja meie kasutada pole endiselt ei rohkem ega vähem kui seitse nooti ja teatud arv instrumente, ometi suudab Mick Pedaja leida kusagilt kõiksuse kõlakastist midagi täiesti uut. Viis, kui mitmekülgselt oskab ta kasutada oma isiklikku häält ja kitarri, on ilmselge ürgandekuse tunnus. Teda ei piira traditsioonid ega hirmud, kartmatult usaldab ta end tunnetusse ja kasutab väheseid vahendeid imetlusväärse rikkusega, kõikvõimalikes registrites.
Pedaja avar, varjundirikas ja hüpnootiline hääl on ühtviisi veenev nii võimsa möirge, tundelise falseti kui sugestiivse poolsosinana.
Kes tahab suve hakul mõnd kena neiut kohata, hoidku targu Jüri ja Micku tuulde, nende lähikonnas on ilusate ja emotsionaalselt elevile aetud naiste kontsentratsioon kõige kõrgem.
Mick Pedaja ei ole artist, kes läheks lavale esinema, kaugel sellest! Ta oli üleni muusika sees, lahustunud sellesse, ning võttis publiku täielikult oma lummusesse. Laval toimuv galaktikat ja loodust liitev digitaalne valgus-show kõlas meloodiatega imeliselt kokku. Mick Pedaja energialaeng, mis lavalt alla voogas, võttis lausa põlved nõrgaks. Selline doos ehedust, sügavaimat tunnetust ja ennekuulmatut originaalsust niivõrd noores inimeses liigutas hingepõhjani.
Jüri Pootsmanni lavale tulles oli esimesest paarist taktist selge, et publik on tal peos. Juba isiklikuks kaubamärgiks kujunenud siirusele ja soojusele keeras ta energiakraade veelgi juurde, oli laval väga liikuv, vahetu ja vaba.
Eurovisioonilaval üllatanud kramplikuvõitu tehiskoreograafiat asendasid taas sundimatud žestid ning muhedalt eneseirooniline huumor. Saali meelsusest oli selgelt tunda, et mingi juhuslik europingerida pole publiku jäägitut armastust Jüri Pootsmanni vastu karvavõrdki kahandanud.
Jüri lood on küll meeldejäävate motiividega, kuid pole siiski lihtsaimate killast. «Play» pausid ja meloodiakäigud on paras pähkel, kuid saal laulis seda kaasa nagu hästi häälestatud tütarlastekoor. Puhtalt, kaunilt ja silmanurgast pisaraid pühkides. Ja olgugi et uus suvehitt «Nii või naa» jõuab avalikku levisse alles kontserdile järgneval nädalal – fännidele oli seegi juba teada, sõnad peas, näpud püsti ning staariga röökis kaasa pool saalitäit kaunitare.
Kontserdi kulminatsioonihetkedest väärivad tähelepanu kaks üllatust. Esmalt Mick Pedaja ja Jüri Pootsmanni ühine lugu, kus nende äärmiselt erinevad tämbrid imeliselt kokku kõlasid. Lihtsad ja meloodilised tertsikäigud meenutasid hetkeks Simon & Garfunkeli hiilgeaegu, kuid see paralleel purunes kohe – Mick & Jüri ületasid neid nii sügavuselt kui värvikuselt mäekõrguselt.
Teine energiast ülekeev üllatusesineja oli Metsakutsu, kelle räpitud versioon loost «Aga siis» mõjus brutaalselt ja vaimustavalt värskelt. Pootsmanni julgus tõsta enda kõrvale valgusvihku teisi laetud artiste, ise nende talenti siiralt tunnustades – selline suuremeelsus pole meelelahutusmaailmas kuigi sage. Vastastikusest sünergiast võidab eelkõige publik.
Saalisviibijate hulgas valitses tõeline naissoo ülekaal – kaunitarid viiest viiekümneni, igaüks end oma maitse kohaselt üles löönud. Kõigil palged õhetamas, mine tea, kas äsjasest päikseküllasest nädalavahetusest või oma iidolite nägemise ootusest.
Paar protsenti kohal olnud härrasid lasid pilgul mõnuga ringi käia ja tundsid end kui kommipoes. Niisiis, mehed, pange kõrva taha: kes tahab suve hakul mõnd kena neiut kohata, hoidku targu Jüri ja Micku tuulde, nende lähikonnas on ilusate ja emotsionaalselt elevile aetud naiste kontsentratsioon kõige kõrgem. Ja muusika poolest kuuluvad need kaks Rapla kandi noormeest kahtlemata andekate kõrgliigasse, kellel kindla peale tasub kõrv peal hoida.
KONTSERT
Mick Pedaja ja Jüri Pootsmann
Kultuurikatlas 29. mail