Glen Matlock on oluline mees, kes seisis punkmuusika absoluutses alguspunktis. Ta õppis Saint Martin’si kunstikoolis, ostis basskitarri ja töötas Malcolm McLareni ja Vivienne Westwoodi kuulsas poes SEX. Tema lõi ka koos Steve Jonesi ja Paul Cookiga bändi, millest hiljem sai Sex Pistols.
Matlock oli seal bassimees. Peagi visati ta Sex Pistolsist välja, ja põhjusi, miks see juhtus, on muusikaajalukku salvestatud mitu: küll olevat asi olnud selles, et keskklassi taustaga Matlock pesi liiga tihti jalgu, küll selles, et talle meeldis The Beatles. Pärast teda tuli bändi Sid Vicious.
Matlocki versioon on, et ta lahkus bändist, kuna laulja Johnny Rotten muutus kummaliseks ja hakkas talle pinda käima. Et muidu oli normaalne tüüp, aga avalikkuse ees muutus. Malcolm McLaren vana situatsionistina ja skeemitajana oli osav meediaga manipuleerima ja niimoodi müüdid sündisid. Aga mis kunst see on ilma müütideta, ilma fiktsioonita. Mulle isiklikult see jalgade pesemise jutt meeldib.
Pärast Sex Pistolsit asutas Matlock new-wave-bändi Rich Kids, mille laulja oli muide hilisem Ultravoxi laulja Midge Ure. Bänd kaua ei tegutsenud ja erilist jälge muusikalukku ei jätnud. Mõned on seda nimetanud lausa üheks alahinnatumaks bändiks roki ajaloos, aga eks neid alahinnatud bände ole muidugi rohkem kui hinnatud bände. Ka tegi Matlock kaasa Iggy Popi 1980. aastal ilmunud albumil «Soldier». Tema viimane projekt kandis nime Glen Matlock & The Philistines ja neilt ilmus viimane plaat kolm aastat tagasi.
Peagi on tal plaanis ka uus album, aga koosluse nime ta veel öelda ei oska. «Võib-olla lihtsalt Glen Matlock,» arvab ta. Võib öelda, et Matlock on sisenenud täie hooga projektikultuuri, sellesse meie aja ilmingusse, mida iseloomustavad ebakindlad ja hägused positsioonid. «Minu vanuses on raske leida muusikuid, kes oleksid nõus bändi tegema – kõik osalevad mingisugustes projektides, kõigil on vaja teha tööd,» räägib ta tooniga, mis ei anna tunnistust nördimusest, vaid tasakaalustatud hinnangust.
Püüdsin Matlockiga juba möödunud nädalal rääkida, kuid ta oli «busy». Põhjus: oli vaja stuudios olla. Mina: «Mis stuudios toimus?» Matlock: «Valmistasin ühe jaapani punkrokkbändiga esinemist ette.» Mina (kuna liin pisut hakkis, sain natuke valesti aru): «Kas jaapani rokkbändiga?» Matlock (täpsustades): «Jaapani punkrokkbändiga.» Mina: «Aa, jaapani punkrokkbändid on väga head.» Matlock: «Mhm.»
TMW-l peab ta nii loengu kui annab ka akustilise kontserdi. Matlock: «Kontserti ootan ma rohkem.» Mina: «Kas te mängite akustilist bassi?» Matlock: «Ei-ei, ma olen alati akustilist kitarri mänginud. Pean ennast eelkõige laulukirjutajaks ja ega muudmoodi laul ei tule. Bassi hakkasin mängima omal ajal, kuna keegi müüs bassi; ostsin ja hakkasin mängima, aga bassiga on see jama, et seda ei saa üksi mängida.»
Sex Pistolsist on ta rääkinud ka kui albatrossist oma seljas (muide, Matlocki bändikaaslase ja mitte eriti hea sõbra John Lydoni hilisema bändi Public Image Ltd parimaid lugusid kannab pealkirja «Albatross»). Ta ütleb, et millegipärast tüürib inimestega vesteldes jutt ikka Sex Pistolsi peale, justkui ei olekski ta hiljem midagi teinud. «Millegipärast, jah, on kuidagi tekkinud ettekujutus, et ma tahan kõlada ja olla nagu Sex Pistols, aga see ebaõnnestub mul pidevalt. Ma ei taha olla nagu Sex Pistols. Sex Pistols oli omal ajal hea bänd, aga see oli siis ja praegu on praegu. Muusikalises mõttes pole nad mu suured mõjutajad, küll aga attitude’i mõttes.»
«Te elate praegu Londonis?» – «Jaa. Kuigi samas olen ka pidevalt sõidus.» – «Annate kontserte?» – «Jah, niisama puhkamas ei käi.» – «Teil pole aega puhata?» – «Isegi oleks, aga ma pole eriti selline puhkusemees, et külitan päikese käes. Praegu on suhteliselt kiire aeg, Londonis tähistatakse hoogsalt punkroki 40. sünnipäeva, tuleb intervjuusid anda. Sul vedas, et üldse mult intervjuu said.» (Naerab.) Mina: «Jee.»
Aga London praegu ja London siis? «Need on ikka kaks erinevat asja. Siis polnud suurt midagi teha ja poliitilises mõttes oli tegemist ikka väga sünge kohaga. Kuid samas lõi see õige atmosfääri Sex Pistolsile ja teistele punkbändidele, mis tulid hiljem. Praegu on tegemist ikka 24 tunni linnaga, 1970. aastatel pandi linn keskööl kinni, saabus pimedus. Ka rahvastik on oluliselt muutunud, inglise keelt kuuleb järjest harvemini. Mingis mõttes on see hea ja mingis mõttes mitte väga. Samas, mu poeg mängib praegu bändis ja see skeene, milles nemad liiguvad, on ka huvitav. See on teistsugune, aga huvitav.»
Kui Sex Pistols tuli, vastandusid nad tol ajal valitsenud ja – taas albatrossi kujundit kasutades – albatroslikule, pompoossele, mängutehniliselt meisterlikule ja eluvõõrale progerokile. Nad vihkasid bände nagu Pink Floyd või Genesis. «I hate Pink Floyd,» kirjutas Rotten oma Pink Floydi särgile. Uurin Matlocki käest, kas aeg on teinud oma töö ja tema suhtumine neisse bändidesse muutunud. «Eriti ei ole,» vastab ta, «minu meelest on need ikkagi tüütud bändid.» Pink Floydilt kiidab ta ainult nende esimest plaati, kus lauljana möllas hulluks läinud Syd Barrett.
Ta on öelnud ka midagi sellist, et Sex Pistols avas muusikas ukse, mis peagi aga suleti. Küsin selle ukse kohta. Matlock selgitab, et üks neist ustest oli kasvõi see, et nii palju hakkas tegutsema indie-muusikuid. Sulgemisest rääkides mainib ta näiteks «X Factori» laadseid saateid. Viitan mõne plaadifirma asjapulga seisukohale, et tänapäeval saab teha palju paremat muusikat, sest andmeid on rohkem käes ja nii on paremini teada, mida rahvas tahab. Turu-uuringu-popp. Matlock arvab, et plaadifirmade inimesed ei tea midagi.
Glen Matlock TMW-l
Laupäev, 2. aprill
13.00–14.00 «TMW jutud»: John Robb (The Membranes) intervjueerib Glen Matlocki TMW pop-up restoranis (Pärnu mnt 6)
16.15–17.15 John Robb (The Membranes) intervjueerib Glen Matlocki TMW muusikakonverentsil
19.00–19.30 Glen Matlock akustiline kontsert TMW linnalaval @ Renard Coffee Shop
Postimehe tänased ülekanded TMW-lt
9.30–17.00 Konverents Creativity For Change
18.30–19.30 Jututuba Kosmoselaev Maa
Kontserdid Viru keskuses
16.00 Sattuma (RU)
16.45 Würffel
17.30 The Princes
18.15 Trad.Attack!