Sellest sai 20. sajandi populaarkultuuris, eelkõige filmides ja koomiksites, cool’i ja iseteadliku inimese, üksiku hundi rõivas – külma sõja spioonide, detektiivide, gangsterite ja femme fatale’ide ametlik tööriietus. Sõjapidamiseks disainitud kaevikumantel võttis sisse koha sealpool head ja kurja, ületades isegi klassivahed, seda kandis ühtviisi nii hõlma all automaati peitev mafiooso kui ka aristokraat. Trentš võib saata väga erinevaid signaale, mis küllap on tema igikestvuse põhjus. Rääkimata faktist, et trentši võtsid soojalt vastu liputajad, sest täispikk palitu aitas kaaskodanike eest edukalt varjata alusriiete puudumist.
Trentši lähiajaloos on siiski ka omad mustad plekid, millest ei olegi nii lihtne vabaneda. Must nahktrentš seostub eelkõige repressiivse riigiaparatuuriga, natside salapolitsei ja Wehrmachti ohvitseridega. Meenutagem kasvõi Quentin Tarantino «Väärituid tõpraid», milles Christopher Waltz mängib standartenführer Hans Landat, kes juba esimeses stseenis kõnnib ringi mustas nahktrentšis. Mõneti on musta nahkmantlit siiski sotsiaalselt rehabiliteerinud gooti ja industriaalmuusika subkultuurid. Must nahkmantel tuli suure pauguga peavoolu tagasi ka «Matrixi» filmitriloogias, kus peategelaste Neo, Morpheuse ja Trinity garderoobi kuulusid vinüülist ja nahast kuued. «Matrixi» üheks visuaalseks eeskujuks oli sealjuures Jean Pierre Melville’i 1967. aasta film «Samurai», kus übercool Alain Delon mängib alati trentšmantlisse rõivastatud Pariisi palgamõrvarit.
Popkultuuris on trentšmantel korraga nii mineviku kui ka tuleviku rõivas, näiteks koomiksikunstnik ja režissöör Frank Miller kirjeldab düstoopilise «Patu linna» tegelaskuju Marvi kui «Barbar Conanit trentšmantlis». Ridley Scotti ulmeklassikas «Bladerunner» on vana hea kaevikumantel ka Harrison Fordi eelistatud rõivaese, milles praktiline androide taga ajada. «Terminaatori» esimeses filmis reisib hea peategelane Kyle Reese paljalt ajas tagasi aastasse 1984, murrab sisse kaubanduskeskusesse ning varastab sealt Nike tossud ja loomulikult ka trentši. Kõik viimased näited kuuluvad mõistagi neo-noir-filmide hulka ja valitud rõivastus loob silla Humphrey Bogarti ja Marlene Dietrichi film-noir’i ajastuga.
Kultuuri- ja filmiväljaga meie mantli lugu muidugi ei piirdu. Nagu paljud rõivaesemed, on näiteks Burberry beež trentš tänapäeval eelkõige elus edasi jõudnud inimese tunnus ja näiteks keskmine poolmantli hind ca 1500–2000 eurot. Selle kaudu müüakse rahvale «klassikalist» inglise stiili ja maitset, kaugel kaevikusõja reaalsusest ja popfantaasiatest. See on eelkõige puhas rõivafetiš iseeneses, mille nimel näiteks aasia turistid lähevad bussitäite kaupa Pariisi Disneylandi kõrval asuvasse outlet-linnakesse, seljakotid sularaha täis, lootes leida kuni 60% allahinnatud Burberry trentše.
