Suurejooneline Kostabi Show esimest korda Eestis, reklaamiti Kalev Mark Kostabi kunsti-show’d. Elu24 näitas limusiiniga tehtud promofotosid, mille glamuursusaste ei olnud enam «otse südamesse». Ehkki haip on olnud Kostabi kunstipraktika esimesest päevast alates, tekkisid ikka mõningad kahtlused. Ka pilet show’le, 69 eurot, tundus kuidagi üle pakutud. Selle sees küll ka veinid, suupisted ja terve pikk õhtu Kostabit – kunsti ja meelelahutust.
Kohe Postimehe maja kõrval asuv suhteliselt uus kunstigalerii oli muudetud hubaseks salongiks, mille seinal teatas neoonsinine kiri: The Kostabi Show. Mängis mõnus džässisegune ajaviitemuusika, pakuti suupisteid ja õhkkond oli lõõgastav. Kui paljud olid ostnud pileti ja kui paljud saabusid kutsega, ma ei tea, kuid väike saal sai peaaegu täis. Nii et isegi palav hakkas.
Ja siit ta tuleb, kunstnik ise… Mark Kalev Kostabi, hõigati, kui aeg küpseks sai. Kunstnik tuligi, kuid jättis endast pigem sümpaatselt tagasihoidliku mulje.
Kostabi istus klaveri taha ja Eesti Filharmoonia kammerkoori taustaga Greesi Langovits hoolitses laulu eest. Kostabi muusika on oluliselt pehmema ja intiimsema olekuga kui tema kunst, mis, muidugi, vaadates galerii seintele riputatud töid, on ajas mõnevõrra muutunud ning samuti soojema ja värvilisema elutunde poole liikunud.
Seda võis nimetada nutikaks kammerpopiks, mille käigus Kostabi tekitas klaveriga eriksatielikke vihmase metropoli kõladega melanhoolseid ja üksildasi klaverihelisid ning Greesi Langovitsi vokaalpartiides võttis koha sisse mingi asjakohane kunstlikkus. Nagu on kunstlik ka Kostabi kunst, mille meetod on paljuski olnud kunstiajaloo kokkumiksimine ja vahel ka remiksimine, samuti küsimus, mis on päris ja mis võlts. «Moodne kunst on pettus ja mina olen suur petukunstnik,» on ta öelnud. Kostabi kontsert oli nagu kättesaamatu mõte või armulugu õhtuses ja, nagu juba mainitud, vihmases suurlinnas. Või siis nagu… kunst.
Vaheajal, kui seisan õues The Kostabi Worldi kirja kandva valge limusiini kõrval ja söön pakutud snäkke, käib ringi ka videokaameraga mees, kes küsib, kuidas meeldib ja milliseks keegi Kalev Mark Kostabi positsiooni hindab. Üks vastaja: «No mina mäletan teda juba sellest ajast, kui vaatasin Õismäel elades televiisorist Miami Vice’i osa «The Lost Madonna», kus olid Kostabi maalid.» Küsija: «Aga kas te ka teate, et Kostabi teeb väga palju tööd, ta maalib tuhat maali aastas… või oli see kuus?» Sõber vastaja kõrvalt: «Jah, ega ilma tööta saa midagi.»
Kostabi Show ise. Kaamerakatet on üritusel korralikult: peale varjuna liikuva Kostabi kaameramehe veel mitu telekanalit. Nii et kaamera on jätkuvalt seal, kus Kostabi. Muidu teles sündiv kunsti-show seisneb siis selles, et kolm kuulsust peavad Kostabi maalidele nimesid panema: kelle pakutu kiidab publik kõige enam heaks, selle nimi maalile ka saab. Nime ostab Kostabi selle ristijalt kümne dollariga. Nii et taas kerkib päevakorda küsimus autentsusest kui sellisest.
1990. aastate alguses muide saigi Kostabi karjäär kõva põntsu, kui üks tema sõber mõisteti süüdi skeemis, kus müüdi maale, mida Kostabi oli signeerinud, olemata ise nende autor. Asja teeb huvitavamaks muidugi see, et Kostabi maalid sündisidki ja sünnivad tänaseni Kostabi Worldi nime kandvas tehases, mille hiilgeaegadel, see tähendab 80ndate lõpus, oli ametis kuni 37 inimest. Kostabilt tulid ideed, töölised maalisid ja kunstnik siis signeeris. Meest võis pidada ka kunsti säästumarketiks, sest väga palju tema pildid ei maksnud. Neid tehti parimatel aastatel üle tuhande ja hinnad olid üsna madalad, näiteks 1988. aastal müüs ta 1500 maali hindadega vahemikus 12 000–50 000 dollarit. «Milleks osta kallist kunsti, kui saab odavamalt» – midagi sellist on Kostabi öelnud.
Kuulsusteks olid kunstimängus sedakorda Evelin Ilves, kunstnik Martin Saar ja psühhiaater Arvo Haug.
«Hey, Greesi, where’s my jacket,» küsib Kostabi ja jätkab eesti keeles: «Seal on raha, palju raha.» Jacket leitakse klaveri juurest ja selle taskust tuleb välja raha, palju raha. «Need on dollarid,» ütleb Kostabi. «See on ikka pärisraha, mitte mingi mänguraha nagu eurod. Kalev tuli back home ja Kalevil on palju raha.» Kuid see on öeldud naljaga pooleks, mängu osana. Vist.
Mäng ise hakkab küll üsna kiiresti venima, Kostabi on selle vaimukas ja intelligentne juht, kuid mängijad ei ole kahjuks nii säravad. Kostabi järjekordsed kümme dollarit võitnud Arvo Haugile: «Arvo bought a new car and it needs gas!» Selgub, et legendaarne psühhiaater on ostnud endale 1927. aastast pärit uunikumauto ja Kostabi leiab, et raha on nüüd piisavalt, et vähemalt homme saab masinale hääled sisse lüüa. Show’ lõpuks viskab kunstnik publikusse ka peotäie dollareid, mille pärast ei minda kisklema.
Tallinn Art Space’is saab Kostabi uusi töid ka osta. Hinnad jäävad 3000–6000 euro kanti.