Näitleja lavastab ennast kuude rolli

Raimu Hanson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Taalmaast saab jumestaja Irina Võsaste kätes 40-aastane naine, kellel on märkmik käes.
Indrek Taalmaast saab jumestaja Irina Võsaste kätes 40-aastane naine, kellel on märkmik käes. Foto: Margus Ansu

Andrus Kivirähk on kirjutanud «Kuus monoloogi raha asjus». Neid kõiki mängima valmistuv näitleja Indrek Taalmaa esitas diktofonist meetri kaugusel seitsmenda monoloogi. Selle improviseeris ta sealsamas ise.


Ma ei pidanud monoloogide lavastamiseks tekstides mitte midagi muutma, olen küll kombineerinud väikese tegevuse ja laulud. Muusikat on otsitud eesti autoritelt ja eesti esitajatelt vastavalt tekstidele. Need teada-tuntud laulud seovad kogu etendust.

Näitleja tuleb lavale, kostüümid ootavad teda seal ees. Tegelaskujud on erinevad, on kolm naist ja kolm meest, eks ole. Laval on peale kostüümide ka grimmilaud, kus jumestaja Ira teeb etenduse ajal ka jumestuse, nii et publik näeb, kuidas ühest tegelaskujust saab puht tehniliselt teine.

Naised ja mehed

Esimesena tuleb vaatajate ette 30-aastane naine, kilesussid jalas. Ta on pärit kuskilt väikelinnast, mille lähedal on kaevandus ja kus on ka tehas. Ta on kaotanud mehe ja töö ning elab kahe lapsega väga vaeselt.

Siis tuleb 60-aastane mees, kuldklotser sõrmes. Ta on kirikuõpetaja, kellel on kõik väga hästi, tänu jumalale on ta kõik endale saanud ja puudust ei tunne ta millestki.

Seejärel astub oma lugu rääkima 20-aastane neiu, väike seljakott seljas. Tema on selline, kes rahast väga ei hooli. Ta on maailmarändur, seikleb hääletades ringi.

Siis on 40-aastane mees, põlev sigaret näpu vahel. Ta on töötanud reklaamiagentuuris, aga «pappi on ilgelt vaja, pappi üldse ei ole», ropendab, hästi riides, arvutab ainult «tonnides», kuigi endal ei ole hinge taga mitte kui midagi.

Siis on veel 40-aastane naine, märkmik käes. Muide – ütlen vahele – need aastad ei mängi erilist rolli, oleme lasknud selles mõttes ennast vabaks. Aastaid laval ei nimetata.

No ja see märkmikuga naine liidab-lahutab iga kuu kõik kulud-tulud kokku ja arvestab täpselt päevade arvuga kuus. Nendes kuudes, kus on rohkem päevi, saab ta iga päev kulutada vähem. Lõbu on laialt veebruaris, eks ole, kus päevi on 28. Aga arvestamisega satub ta kogu aeg puntrasse, kuna kogu aeg tõstetakse aktsiisi.

Need kõik on lood elust enesest. Nagu ka kuues. Seda räägib ebamäärase välimusega mees, lotopilet käes. Ta on sedasorti inimene, kes üritab oma elujärge parandada lotot mängides. Ta on vähenõudlik, ta ütleb, et kui saaks kas või sada kroonigi – et siis oleks ka kõik hästi.

Tüübid ümbrusest

Niisiis on näidendis tüübid, keda me tunneme ära, sest oleme neid kohanud oma ümbruses.
Võib-olla veel seda täpsustuseks, et tekstid on muidugi kivirähalikult humoorika varjundiga ja natukene üle võlli, aga samas elulised ja märgilise tähendusega. Need lood on kohati isegi traagilised.

Ma lavastan ennast siin ise. Varem ei ole ma seda teinud, see on mu esimene ponnistus. Katsun kõigepealt iseennast lavastada, siis ei saa proovide ajal kelleltki kriitikanooli. Kuidas sa iseennast ikka kirud!

Õlle Tares

• Hansahoovi teater etendab lavastust «Sinised kilesussid jalas».

• Kuus monoloogi raha asjus on kirjutanud Andrus Kivirähk.

• Lavastab ja esitab Indrek Taalmaa, jumestab Irina Võsaste.

• Esietendus on 26. oktoobril kell 20.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles