/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
Meri inspireerib mitte ainult maalikunstnikke, vaid ka moedisainereid, kirjutab osta.ee moeblogi.
Moeblogi: inspiratsiooni ammuta merest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meri seostub enamasti meeldivate emotsioonidega – ranna, puhkuse, jahisõidu või reisimisega. Meresümboolikat on omajagu ja neid kasutatakse suurel hulgal riietel, ehetel, kottidel, jalanõudel. Kõige populaarsem on meremehe särkidest inspireeritud sini-valged triibud. Ka väikesed merekarbid, ankrud, kalad, merikilpkonnad ja paljud teised merega seotud elusolendid ja esemed on saanud inspiratsiooniallikaks kangastele erinevate fragmentide printimisel. Klassikaline merest inspireeritud outfit koosneb valgest ja tumesinisest värvigammast, sekka väike detail punast. Samuti võib helesinine voogavast kangast maksikleit olla inspireeritud läbipaistvast sinisest merest, mille vahused lained laisalt randa loksuvad. Valge õhulisest kangast, kraega ja eest nööbitav särk ning lühikesed (teksa)šortsid sobivad merega ideaalselt kokku ning loob kujutluspildi lõbusast jahisõidust merel. Sel hooajal on eriti popid kõikvõimalikud läbipaistvad hõlstid ja kaftanid, mis otseselt ei ole küll inspireeritud merest, kuid ometi sobivad suurepäraselt rannariiete peal kandmiseks nii rannas, rannakohvikus kui ka puhkuse kuurordis.
Oleme õnnega koos, et meie geograafiline asetus maailmakaardil on täpselt selline nagu see on. Meil on väga pikk rannajoon ja pindala piisavalt väike, et iga inimene saab kus tahes Eesti otsast mõne tunniga soovi korral mere äärde. Meri on kõikvõimas ja aukartustäratav. Tore on suvel varbad merevette pista ja lihtsalt sulistada, veega pritsida ja sellest mõnu tunda, sest mingi suurem asi ujuja pole ma kunagi olnud. Ujumistundides sai kooliajal käidud omajagu, aga ikkagi on kuidagi «jänes püksis» kui kaldast kaugemale merre lähen ja põhi ühtäkki jalge alt ära kaob.
Samas mäletan, et väiksena oli mu lemmik raamat N. Tarassovi «Meri elab». Võisin lõputult isale küsimusi esitada erinevate meres elavate kalade, kalmaaride, meduuside, merihobude, kaheksajalgade ja muude mereelukate kohta. Isa, rahuliku loomuga mees nagu ta on, võttis mu oma põlvele, vastas alati mu küsimustele ning luges heameelega ikka ja jälle lemmikuks saanud kohti sellest paeluvast raamatust mulle ette. Sügaval nõuka ajal tõi isa Bulgaaria reisilt ühe merihobu endaga kaasa. Kuivanud ja kõva, kuid iga kord kui ma seda baarikapi vitriinukse vahelt piilumas käisin, siis tundus mulle, et ta liigutas. Päris hirmus oli. Selle kohta võib öelda, et lapse fantaasial pole piire.
Meri võtab. Hiigellaine laastamistöö tagajärgi Tais nägin mõnda aega hiljem pärast katastroofi, kui sattusin sinna reisima. Kolmekorruselise maja kõrgune hiidlaine ei tabanud mitte ainult rannas viibijaid, vaid ka hotellis magajaid, basseinis suplejaid ja restoranis hommikueine sööjaid… Siiani ei mõista ma üht – kuidas liikus hiidlaine läbi India ookeani ja tabas randu nii, et keegi rahvast ei hoiatanud? Surmatoova laine teekond kestis väidetavalt oma kolm tundi.
Meri annab. Lisaks rikkalikule valikule, mida meri meie toidulauale annab, leiab merekohinast, lainete loksumisest randa ning kaugusel asuvast horisondist omamoodi hingekosutust ja rahu. Selles rahus on tõeliselt mõnus oma mõtteid korrastada, pea selgeks saada ja ülejäänud mittevajalik rämps välja visata. Ja kui Sa seal istud, kivi otsas või kalda peal ning iseenda ja merega dialoogi pead, siis salvesta see hetk enda kõvakettale. Sellistel hetkedel on hindamatu väärtus.
Meri inspireerib. Triibuline kleit, käekett, Moschino mereteemaline käekott.