Franz Sparks

FFS- FFS Foto: Kuvatõmmis

FFS

FFS

Domino Records

Hinne: 4

Selle albumi puhul on alltekste palju. Täiesti ootamatult orbiidile kerkinud akronüümi FFS taga on väga kõvad nimed, 70ndate art-sündipop Sparks pluss nullindate esimese kümnendi dance-punk-punt Franz Ferdinand. Franz Ferdinandi jaoks oli eeskujuks Sparks, kellele omakorda oli hilisemaks eeskujuks Franz Ferdinand etc. See on umbes nii, nagu tõstaksid peegli peegli ette ja vastu vaatab lugematu arv maailmu. FFSi iroonilisse ühendmaailma sisse juhatavate kahe debüütsingli «Piss Off» ja «Collaborations Donʼt Work» pealkirjad on küllaltki kõnekad.

Muusikas on nalja teha enamasti veel keerulisem ja piinlikum kui Arvo Pärdi teose esiettekandel telekaamerate ees magama jääda. FFS on teravmeelne ning lõikav, kuid mitte kuri. Nagu arvata võib, on plaadil rokki ja rolli, klaverit ja electroʼt, muusikalikitši ja new-waveʼi, ooperi pompoossust ja häbitut poppi. Kõike niimoodi üsna parasjagu ning mõistlikes doosides, päris hulluks asi ei lähe. FFS kõlabki täpselt nii, nagu Sparks ja Franz Ferdinand koos võiksid kõlada.