Itaalia meedia teatel jäi ellu teismeline poiss, kes oli 42 minutit vee all.
42 minutit vee all olnud teismeline jäi ellu
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
3. juuni 2015, 15:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
14-aastane poiss hüppas aprillis koos sõpradega Milanos sillalt kanalisse, kuid ei tulnud enam veepinnale, kirjutab Live Science.
Poisi jalg jäi põhjas millegi taha kinni ning päästjatel kulus tema vabastamiseks ligi üks tund. Kui ta leiti, oli ta juba teadvuse kaotanud.
Haiglas hoidsid teda elus masinad, sest ta oli koomas. Arstide kinnitusel ei tekkinud poisil pikaajalisest vee all olemisest ja hapniku puudusest ajuvigastusi ega muid suuremaid probleeme ning ta peaks täielikult paranema.
Arstide ringkondades peetakse poisi ellujäämist ja praktiliselt terve olemist imeks.
USA New Yorgi Cushingi neuroteaduste instituudi teadlase Zianka Fallili sõnul tuleb tähele panna kahte aspekti kui inimene jääb vee alla pikaks ajaks olles samas hapnikuta.
Esimene neist on niinimetatud sukeldumisrefleks, mille puhul südametöö aeglustub märgatavalt. Seda on täheldatud nii veeimetajate kui ka vastsündinute puhul, kes vette panduna hoiavad hinge kinni ning avavad silmad.
Kui inimese pea jõuab vette, siis südametöö aeglustub. Organism suunab vere sinna, kus seda enim vaja on.
«Keha kaitseb kõige tähtsamaid organeid – aju, südant ja neere ning veri tõmmatakse ära vähemtähtsatest organitest,» selgitas Fallil.
Just selle tõttu on inimesed pääsenud uppumisest. Seda refleksi on inimeste juures raske uurida, kuna tegemist on ohuolukorraga ning seda isegi väga kontrollitud laborikatsete puhul.
Fallili sõnul saab selgitada inimeste pikaajalist viibimist vee all ja ellujäämist ka aju jahutamise hüpoteesiga.
«Selle hüpoteesi puhul kehtib, et mida kiiremini aju ekstreemolukorras jahtub, seda suurem on šanss, et jäädakse ellu,» teatas teadlane.
Ta selgitas, et kui inimene on pikaajaliselt jahedas vees, siis käivituvad kehas protsessid, mis viivad jahtunud vere ajju. Hingamispuudulikkus toob kaasa hüperkapnia ning kehas on rohkem süsinikdioksiidi. Suuremas koguses süsinikdioksiidi laiendab näiteks ajuveresooni, et rohkem jahedat verd sinna jõuaks.
Aju jahenemise hüpoteesi ei ole inimeste peal katsetatud, kuid just see võib olla selgituseks, miks osa inimesi pikaajalisel vee all viibimisel hapnikuta ellu jäävad.
«On olemas uuringuid, milles on uuritud uppumissurmale väga lähedal olnud isikuid, kas nende ellujäämist on mõjutanud vanus, vee all olemise aja pikkus või veetemperatuur. Leiti, et vee all olemise aja pikkus mängis suurt rolli,» teatas Fallil.
Uuringus osalenud 61 inimest olid keskmiselt vee all kümme minutit ning neil häireid peaaegu ei tekkinud. Isikutel, kes olid vees aga vähem aega, näiteks viis minutit, tekkisid neuroloogilised häired. Ohvrid, kes ellu ei jäänud, oli keskmiselt vee all 16 minutit.
2013. aastal tehtud samasuguses uuringus tõdeti, et isikutel, kes jäävad vee alla rohkem kui 10 minutiks, on väga väike tõenäosus tulla olukorrast välja kahjustamata.
Ekspertide sõnul ei sõltu veeõnnetusse sattumise korral ellujäämine veetemperatuurist ega vanusest.
Fallili sõnul saab Itaalia teismelise haruldase ellujäämise 42 minuti pikkusel vee all olemisel kirjutada tema hea tervise ja õigeaegse meditsiiniabi arvele.
Milano kanalites on aprillis üsna jahe vesi ning organismi alajahtumine võib leida aset kiiresti.
Poisi organismi varustati ravimise eesmärgil uue hapnikuga ja ta süsinikdioksiid eemaldati. Eriti tähtis oli, et punased verelibled said hapnikku.