Rase naine kirjeldab Perefoorumis kurba ja lootusetut olukorda: mees on oma sõbraga saanud kahtlaselt lähedaseks ja ei püüagi ise olukorda kuidagi parandada.
Lapseootel naine pihib: mehe sõbranna lööb minu silme all mehele külge
14. mai 2015, 18:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elukaaslasel on naistuttav (nimetagem teda sõbrannaks), kes on samas ka elukaaslase eksnaise väga hea sõbranna. Igal juhul on elukaaslane sõbrannaga lävinud juba aastaid. Pikalt enne, kui meie elukaaslasega tutvusime. Olin seni arvamusel, et sõbranna igati tore naisterahvas ja ka mind tundus ta omaks võtnud olevat. Vähemalt nii ma arvasin…
Elukaaslase sõbranna läks umbes pool aastat tagasi oma mehest lahku, mis põhjustel, ma ei tea. Peale lahkuminekut on ta mure ja lohutust leidnud minu elukaaslase näol: õhtuti pikad telefonvestlused ja msn-vestlused meeste-naiste ja elu teemadel.
Umbes kuu aega tagasi tuli elukaaslase sõbranna meile külla ja jäi ka ööseks. Õhtu venis juba öösse, rummikoola ja vein kadusid elukaaslase ja sõbranna käes nagu vits vette. Aga oli märgata, et mingi pinge on õhus. Sõbranna oli minu suhtes kuidagi üleolev ja nagu ei tahtnud mind vestlusesse kaasata. Sõbranna ja elukaaslase vahel jutt sujus, niipea kui elukaaslane minu poole pöördus, pööritas sõbranna silmi. Tundsin end ebamugavalt, aga panin oma kahtlused rasedusest tingitud hella hinge arvele ja arvasin, et kujutan asju lihtsalt ette.
Kella ühe paiku öösel läksin magama. Kell kolm öösel ärkasin miskipärast üles ja mingi sisetunde ajel liikusin vaikselt allkorruse suunas. Kuulsin sõbrannat kiitmas mu elukaaslast, kui tähelepanelik ja abivalmis too on ja kuidas iga naine on sellise mehe üle õnnelik. Ja kuidas mehe praegune elukaaslane (ehk siis mina) ei oska elukaaslase väärtust tegelikult hinnata ja et mu elukaaslane raiskab ainult aega minu peale. Mida juttu?!
Ülakorruselt allkorrusele piiludes nägin, et sõbranna silitas mehe nägu ja mees hoidis sõbrannat kaisus! Igal juhul oli selline poos kaugel minu arusaamisest sõprusest ja ma koperdasin oma tuppa tagasi, endal süda valust lõhkemas ja magamata öö garanteeritud.
Hommikul, kui sõbranna oli lahkunud, võtsin mehega teema üles ja küsisin nähtule selgitust, sest minu arvates oli (ja on) ilmselge, et sõbranna lööb mehele külge. Mees läks jutust väga närvi ja ütles vaid, et nad on lihtsalt sõbrad, minul on luulud ja et ma ei saa millestki aru. Suur tüli oli majas - paar nädalat mehe poolt pilt oli, häält ei olnud. Mingeid muid mehepoolseid selgitusi pole olnud.
Minu ahastus ja meeleheide on paraku sellest aina suurenenud. Eile varahommikul pidi mees ootamatult naabritele appi ruttama ja ta unustas arvutis msn-vestluse selle sõbrannaga lahti. Tavaliselt ma ei uuri mehe vestlusi, kuid sisetunde ajel tundsin, et ma pean seda lugema. Mehel on kasutusel msn-versioon, mis võimaldab vestluse aknas ka varasemalt peetud vestlusi kuvada. Peale pika vestluse lugemist tabas mind täielik šokk!
Mul ei olnud aimugi, et mu elukaaslane tagaselja minust nii halvasti räägib. Küll ma olevat abitu ja hädine, mitte millegagi hakkama ei saa, ainult vingun ja virisen, millegagi rahule ei jää. Seks ei olevat kunagi meil sujunud, süüa teha ma ei oskavat ja üleüldse olevat mees nüüd taibanud, et ta elab minuga ainult materiaalsetel põhjustel koos. Kõige kurbloolisem asja juures on see, et elukaaslane pole meie kooselu osas mulle seni mitte midagi ette heitnud ja nüüd tagaselja selline hinnang!
Sõbrannapoolsed repliigid vestluses ei olnud vähem šokeerivad: jäta see mõttetu eit ükskord maha juba; sa oled väärt paremat naist; sa oled väärt naist, kes oskab sind hinnata; sa vaata, milline su naine välja näeb; ah et ta on rase või, on see ikka sinu laps. Peale seda kuuajataguse öösel nähtud sündmust oli mees sõbrannale kurtnud: kuradi mõrd, kiskus hommikul tüli üles ja viriseb ja vingub ja rahu ei anna. Sõbranna on küsinud: miks ta tüli üles kiskus. Elukaaslane vastu: kus mina tean, ta lihtsalt vingubki iga asja peale. Sõbranna: kuule jah, ta pole ka ilmaski millegagi rahul, mullegi kurtis, et tööd palju ja mitte midagi tehtud ei jõua; no mis ta viriseb, vaadaku, milline äpu ta ise on.
Paar päeva edasi on sõbranna kirjutanud: tead, panin praegu võrksukad jalga ja miniseeliku selga. Mees: nämma, tahaks silida neid kobedaid sääri. Sõbranna: mjäu.. no aga siis pead sa aitama mul sukakesed ära võtta.
Vestlus jätkub samas stiilis. Ehk sõbranna lööb mehele sõna otseses mõttes külge ja mu elukaaslane läheb mänguga kaasa.
Veel katkeid vestlusest. Elukaaslane: olen märtsis nädala Tallinnas koolitusel, kuidas on, kas mu müramiisu tuleb minuga öökohvile?
Täna hommikul teatas mees nagu muuseas, et sel nädalavahetusel tuleb sõbranna taas külla. Olen täielikult paanikas. Kuidas käituda, kuidas olla? Kuidas teha nädalavahetusel head nägu, kui ma tean, mis tegelikult mehe ja sõbranna vahel toimub? Passida koos nendega kangekaelselt hommikuni üleval? Lahkuda väärikalt varem ja lasta asjadel juhtuda nii, nagu nad juhtuma peavad?! Ma ei saa ju mehele kaela karata ja öelda, et tean mehe msn-vestluse sisu. Samas, mis see hommikuni nendega koos üleval istumine aitab, kui mehe Tallinnas olemise aja juhtub nagunii see, mis juhtub? Laduda oma teadmised mehe ja sõbranna suhtumisest minusse lagedale? Ma ei tea, mida teha!