„Killerid”
Osades Ashton Kutcher, Katherine Heigl, Tom Selleck, Catherine O’Hara.
Lavastanud Robert Luketic.
1 tund ja 40 minutit.
Hinnang: väga nõrk.
Vaata kinode kavasid siit.
Suur tükk ajab suu lõhki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale viie suurstuudio, milleks on Fox, Disney, Paramount, Sony ja Universal, eksisteerib Hollywoodis käputäis väikesemaid tegijaidki, kes kõik tahavad pirukast tükki krabada.
Läbi aegade on üks edukamaid nende hulgast Lionsgate, mis on spetsialiseerunud odavate, kuid kõrge kasumimarginaaliga õudukate ja Ameerikas elutsevatele etnilistele vähemustele suunatud komöödiate/draamade tootmisele. Kõrgema eelarvega laiatarbekaubast on nad riski tõttu eemale hoidnud. Vähemalt siiani.
Hiljuti meie kinodesse jõudnud põnevuskomöödia „Killerid” pidi olema Lionsgate’i esimene samm suurte poiste mängumaale. Filmi peale kulutati enamik stuudio miljardikroonisest tootmiseelarvest, palgati kaks kena ja võrdlemisi tuntud näitlejat peaosadesse ning kõik oleks olnud ilus ja tore, kui paar kuud enne ametlikku linastumistähtaega poleks levima hakanud kuulujutud, et tegu on käkiga, mille tõttu peab filmikompanii tõenäoliselt omanikku vahetama.
Õnneks või kahjuks seda ei juhtunud, kuid väga palju sellest puudu ei jäänud.
Linateose peamine probleem on sisu või pigem selle puudumine. Spioonikomöödia on vana ja kulunud žanr, millega on väga raske publikut üllatada. Tihtipeale mõni film seda küll üritab, kuid enamasti ei kanna pingutused vilja, sest peale ilusate näitlejate ja maaliliste võttepaikade peab see sisaldama midagi, mis kannab koondnimetust süžee. „Killeritel” seda ei ole.
Jah, mingi lugu linateost küll ümbritseb, kuid see on pelgalt raam. Iga käänak on etteaimatav ja iga pööre veel uskumatum kui eelmine, kuid see pole alati määrav. Ka igasugusest loogika puudumisest õnnestub veel hea tahtmise korral mööda vaadata, kuid ühest asjast mitte. Selleks on igavus. Tüütu roiutav igavus, mida juba niisama lihtsalt ignoreerida ei saa.
„Killerid” üritab olla põnevuskomöödia, kuid selleks pole see ei piisavalt naljakas ega põnev, mis tõestab ilmekalt, et suur tükk võib väga lihtsalt suu lõhki ajada ning meeletu kogus dollareid ei taga veel kvaliteeti.
Lionsgate pääses sel korral täielikust hävingust, kuid üsna napilt. Jääb loota, et nende järgmine suurem investeering on sinna paigutatud raha väärt. Vastasel juhul muutub stuudio püsima jäämine küsitavaks ja sellest oleks ju kahju.