Anu Saagim: Mahavisatud aeg
5. oktoober 2014, 10:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei jõudnud ma siis sel nädalalgi joogatrenni, ei käinud sõpradega kohvitamas, ei tutvunud aastavahetuse reisipakkumistega, ei käinud seenel, ei jõudnud tuttava korraldatud näituse avamisele, ei vaadanud teatripileteid… No mitte kuidagi kohe ei jõudnud.
Selle asemel aga täitsin oma õhtupoolikud järgmiselt. Enne ihu ja hinge värskendavale jooksuringile minekut otsustasin pesu masinasse visata, kuid hoomasin ehmatuseks vannitoa peeglisse kiigates, et sealt jõllitavad vastu metsistunud kulmukarvad.
Läksin tualettpeegli sahtlist pintsette otsima, kuid sealt vaatas vastu hunnik teritamata meigipliiatseid. Avastasin, et teritaja oli katki läinud, ja lisasin selle oma telefoni must to do listi.
Samal ajal kiikasin kiirelt, kas feissaris, twitis või uudistelehekülgedel on miskit uut toimunud. Istusin, mobiil käes, hetkeks sohvanurka – ja kolme tunni möödudes oligi juba liiga hilja suunduda terviseradadele. Pesugi oli vaja masinast välja võtta ja kulmukarvad ära trimmida.
Üritan ennast ja teisi uskuma panna, kui kiire ja tegus inimene ma isegi vabal ajal olen, kuid tegelikult on mul lihtsalt hunnikute viisi valikuid, mille seast ma ei oska lõpuks miskit valida. Nii palju põnevat pressib ustest ja akendest sisse, et pea hakkab vurrkannina ringi käima: võiks osaleda hubastel kokanduskursustel, käia Ladina-Ameerika tantsude tundides, mõnes vahvas spordiklubis kõhulihaseid ja tagumikku trimmida, aeleda spaas või nurruda õdusal veinikoolitusel… No kas või teha üks korralik vuuk oma garderoobis – siin oleks kena töö tulemus pärast silmalegi näha ja käegagi katsuda. Kuid lõppude lõpuks ei tee ma kärbsepesagi.
Järeldus on masendav. Ma ei suhtu mulle antud vabasse aega piisavalt tõsiselt. Laheda või arendava tegevuse tarvis oleks mul vaja piitsaga vehkivat väikest kubjast õlale istuma. Sellist, kel oleks piisavalt kõva hääl ja karm hoiak. Nüüd lähed jooksma ja ei mingeid agasid! Nüüd loed raamatut ja ei mingit lobisemist mobiiliga! Teleka ees molutamise asemel sätid sammud teatrisse või kontserdile! Ja ei mingit pitsat taas! Nüüd teed hoopis korraliku salati ja tervisliku smuuti. Mis ema sa selline oled!
Vastasel juhul tundub, et tööaja-väline puhkeaeg muutub täiega kasutamiskõlbmatuks. Sellest tuleb sihitu ja tulemusteta niisama passimine, millest ei jää korralikku jälge, millest omakorda tulevastele põlvedele uhkusega rääkida või sotsiaalmeediasse üles riputada. See oleks nagu, eeee… noh umbes nagu stressivaba vaba aja veetmine või nii… ja see on ju lubamatu!