Meelis Resev kirjutab portaalis Sisekosmos, et mehelikkusest räägitakse meie ümber palju. Seda ülistatakse luules ja rahvapärimustes ning samas antakse selle kui agressiivse-šovinistliku minevikujäänuki pihta ka aktiivselt tuld. Mis on mehelikkus ning milleks/kas seda meie mugaval virtuaalajastul vaja on?
Mehelikkusest, selle olemusest
Minust. Olen 38-aastane mees, põgusal vaatlusel on tuvastatavad mu bioloogilised sootunnused. Seega siis mees, või?
Samas kuulen tänapäeval enam räägitavat sotsiaalsest mehelikkusest ehk sellest, kellena end tunnen. Kuulsin hiljuti vanemalt härrasmehelt lugu sellest, kuidas ta nõukaajal haltuuralt tulles kilekotist rublad köögilauale kallas ning kui ta naine ja ämm teda peaaegu teietama hakkasid, siis TUNDIS ta, kuidas õlgadest laiemaks ning peajagu pikemaks kasvas.
Isegi olen kogenud, kuidas tunne on Mercedese roolis tunduvalt mehem võrreldes pisikese päevinäinud Opeliga, mida aeg-ajalt äialt laenasin. Olen kogenud, et mõnedes situatsioonides tunnen end mehelikumalt kui teistes. Mõned naised panevad mind tundma mehelikuma kui teised. Räägime seega sotsiaalsest mehelikkusest kui TUNDEST. Tundest, mis on pidevalt liikumises, täna rohkem, homme vähem..
Mille põhjal see tunne kujuneb?
Suuresti mõjutab seda keskkond, ehk millisena näeb mehelikkust meie ühiskond. Millise soorolli ta meile ette näeb. Viimastel aastakümnetel on me ühiskond propageerinud meherolli, kes on edukas, sportlik, tundetu macho-mees. Sarnaselt on meest nähtud viimaste sajandite jooksul jõulise, tundetu kontrollijana, kellel on juures pere ja kogukonna eest hoolitseja positiivne hõng. Mehepilt, mis on üsna vaba tunnetest.
Ning üsna tundevabalt on meid mehi ka kasvatatud. Mitu põlvkonda mehi, ka siinkirjutaja, on läbinud elukooli, mil meile toonitati nii kodus, lasteaias kui koolis, et õiged mehed ja tunded ei sobi kokku: «Poiss, ära pilli nagu plika». Ka koolis pidime olema igal hetkel mehe eest väljas, näitama oma karmi välimust. Näitasimegi, ehkki olime veel lapsed. Lapsed, kes tundsid tihti hinges segadust selle pealesurutud mehelikkuse pärast.
Keegi autor on öelnud: «Segaduses poisist saab mässumeelne nooruk, mässavast noorukist endassetõmbunud muresid pudelisseuputav mees». Teksti illustreerib must statistika, mis näitab, et meie noored mehed on teatud eas kollektiivses hulluses, mis sunnib neid kuritarvitama alkoholi, narkootikume, purjus peaga kihutama. Noorte meeste suremus on suur.
Mäletan oma elus perioodi, kus mu sõpruskonnal oli kodulinnas komme peale liitri viina äratarbimist (per nina) siirduda mööda kõrvalteid autost viimast võttes Vasalemma krossirajale. Mäletan seda sisemist kraapimist, mis mind üha suurematele vägitegudele sundis.
Tänased kasvatusteadlased räägivad sellest, et ka poisid vajavad hellust, vajavad tagasisidet enese sisemisele õrnemale poolele, et täiskasvanuna osata jagada hella turvatunnet oma lähedastele. Tänu meediale on antud mehelikkusele suuresti agressiivne iseloom, kuid see pole nii. Tõeline mehelikkus pole agressiivne, ta sisuks on rahulik kohalolu, suur süda, mis on võimeline armastama, võtma vastutust, seadma sihte, olema looja.
Meie ajaloolisest taustast tulenev võimetus tunda tundeid genereerib tänastele meestele hulga probleeme. Toon neist välja kolm:
1. Mees ja ta maailm
Me esiisad elasid aeglaselt kulgevas maailmas, said oma elu ja pereasju pikalt ette planeerida. Oma fundamentaalseid tõekspidamisi pidid muutma ehk vaid kord elus. Meie isade ajal maailma muutumise protsess kiirenes, oma arvamust maailmast pidid nad korrigeerima juba 2-3 korda elus.
Tänane maailm on veel kiiremas muutumises - 10 aastat tagasi oli keskkond selgelt teistsugune kui täna ning milline see on 10 aasta pärast? Seda ei suuda me oma ratsionaalse mõistusega kuidagi ette näha. Ainus võimalus üldse maailma mõistmiseks on omandada selle suhtes teatud tunnetus, intuitsioon, mis ütleb, et asjad lähevad pigem nii.
Blokeeritus oma sisemise tunnetuse ja tunnetega tekitab mehes esimese probleemi – kuidas mõista maailma enese ümber, kuidas võtta vastutus enda ja oma pere eest täielikult tundmatus keskkonnas?
2. Mees suhtes naisega
Teine probleem tekib suhtes naisega. Naine on olnud sajandeid kodune hall taust, kellele sooroll on ette näinud kodu ja laste eest hoolitsemise ja suupidamise. Ehk siis meil, meestel, pole eelnevatel sajanditel olnud vajadust naisega tõeliselt suhelda, kõik vajalik sai ratsionaalse mõistusega joonde aetud. Abielud põhinesid enamasti materiaalsetel väärtustel, mitte armastusel.
«Naist aga ei saa mõista, teda saab vaid armastada...» Mida see tähendab? Mehele tähendab see seda, et naisega tõelise läheduse saavutamiseks peab ta avama end tunnetemaailmale. Naist on väga raske, ütleksin isegi, et võimatu analüüsiva mõistusega mõista, temast saab aga sotti ta seltsis mõistust vaigistades ning temaga lihtsalt olles, teda tunnetades. Ehk siis lisaks sellele, et meil, meestel on raskusi oma maailma mõistmisega, on meil tõsiseid raskusi ka naisest arusaamisega. Tõe huvides tuleb lisada, et ka naiste ajalooline sooroll, «kodune hall taust», pärsib kontaktiloomist oma tunnetega.
3. Mehe suhe endaga
Meie ühiskonnas loetakse meeste puhul keskeakriisi läbimist normaalseks. Siinkohal tuleks küsida, et mis on kriis? Ettevõtjana võin öelda, et kriisid tekivad firmas siis, kui eiratakse olulist turult või ettevõtte seest laekuvat infot.
See on ka keskeakriisi sisuks. Meie, mehed, eirame pikema aja vältel «olulist turuinfot» ehk siis sõnumeid, mida me keha saadab meile läbi meie tunnete. Need tunded ütlevad meile, et peaksime puhkama või valima parema keskkonna elamiseks või töötamiseks jne. Meie seest lähtuvad tunded ütlevad meile, mis on meie jaoks hea. Sobivas keskkonnas tunneme end hästi, mittesobivas halvasti.
Aga meie, mehed? Me surume aina oma tundeid tagaplaanime ja lisame gaasi seni, kuni me seda kõike enam kanda ei jaksa ning tahame lühikese perioodi jooksul välja vahetada naise, töö, auto, maja, iseenda.
Keskeakriis? Jah, kriis igal juhul ning nagu ettevõtte puhul saab süüdistada firma juhtkonda oskamatuses, siis keskeakriisi puhul tuleb vaadata otsa endale ja tunnistada, et me lihtsalt ei osanud hakkama saada. Ei osanud lugeda oma keha ja väliskeskkonna poolt läkitatud sõnumeid.
Võimetust suhelda iseenda ja oma partneriga väljendab selgelt statistika – lääneriikides lahutatakse 70-80 protsenti abieludest. Khm, lahutuspandeemia.
Mõtlemapanev? Loodetavasti...
Selle teabe mõistmine tekitas loo autoril pärast keskeakriisi (loe: abielulahutus, kodust väljakolimine, uus amet, uus auto) läbimist arusaama, et mehelikkuse mõistmine ning eneses arendamine on hädavajalik.
Kuidas õppida mehelikkust? Mida siis teha, kui oleme täna seal, kus oleme?
Oma soorolli, oma tänase meheliku käitumisviisi omandasime oma vanematelt, sõpradelt, meediast. Kasvatusteadlased ütlevad, et väikelaps on kui viirusetõrjeta arvuti – ta salvestab kõik, mida ta kuuleb, näeb ja tunnetab, otse kõvakettale ehk alateadvusse. Lapse viirusetõrje, tema analüüsiv mõistus, käivitub 7-8-aastaselt, siis kui tema isiksus on 80 protsendi ulatuses juba välja kujunenud.
Siinkohal võiks uuesti ajalukku sukelduda ning välja tuua üha uusi kultuurilisi ja sotsiaalseid seiku, mis me esivanemate rollitunnetust mõjutanud on, kuid jätame selle loo teiseks korraks.
Vanad traditsioonid usuvad, et inimese isiksusomadused, sh sooroll, pole midagi muutumatut, neid võib ja saab muuta. Kuna mehelikkus on muutuv suurus, siis saame ka seda olulisel määral mõjutada, enesele sobivas suunas arendada.
Vaatleme lähemalt mõningaid võimalusi
Vanades traditsioonides olid alati aus meeste kogunemised, kus mehed said õlg-õla kõrval, konkureerimata, vastastikuses austuses üksteisega kogemusi vahetada, vanemaid mehi jälgida ja nende lugusid kuulata.
Mainekas Šveitsi psühhoterapeut C. G. Jung ütleb, et noorele mehele on vajalik vanema mehe pilk. Olles osa võtnud mitmetest meeste vaimsetest kogunemistest, võin öelda, et seal valitsev õhkkond on erakordselt tervendav. Nende ringidega kaasnev vaimsus on sügav ning võimsalt mehelik. See on midagi, millest iga kord enesesse täiendava lõigu salvestan. Need lõigud on saanud osakeseks minust.
Siinkohal soovitus üksinda poisse kasvatavatele emadele – kui su kõrval pole meest, kes võiks su pojale eeskujuks olla, siis üsna edukalt ajavad asja ära ka muud mehed – jalgpallitreener, õpetaja vms. Noor mees on nagu käsn, kes imeb endasse kõik eeskujud, head ja halvad.
Selge suuna näitavad ka inimese olemust selgitavad õpetused, kus öeldakse, et oleme tuntavalt 3-tasandilised olendid - meil on füüsiline ehk kehatasand, mõistuse ehk intellektuaalne tasand ning südame ehk tunnetuslik tasand.
G. G. Jung loob paralleeli arhetüüpsete mehelike energiatega ehk tunnetega – füüsiline tasand ehk Sõdalase energia, mõistuse tasand ehk Maagi energia, südametasand ehk Armastaja energia. Ta lisab siia juurde veel ka Kuninga energia, sellest tuleb aru saada kui hingetasandist. See on meie sisemine vaikne vaatleja, kes jälgib füüsilise keha tegutsemist, meist kerkivaid mõtteid ja tundeid. Kuningas ärkab reeglina peale eelnevate tasandite küpsemist.
Nende tasandite mõistmine annab mehele teekaardi:
* Füüsilise keha eest hoolitsedes küllaldase liikumise ja tervisliku toiduga täidab meid erk jõuline tegutsemisvalmidus, hea Tunne füüsilisel tasandil;
* Mõistuse eest hoolitsemine, õppimine, erialaste teadmiste täiendamine loob meie mõistusse selguse – tunde, et saame oma maailmast aru, oleme analüüsi- ja argumenteerimisvõimelised. Lisab enesekindlat tunnet;
* Astudes kontakti oma südametasandiga ehk tunnetega tekib mehes ajapikku tunnetus enese, end ümbritsevate inimeste, oma elu suhtes. See on selge teadmine, et hoolimata sellest, et faktid justkui räägivad teist keelt, on asjad just NII. Ajapikku, treenides, see tunnetus paraneb ning võimaldab mehel tunda end mugavalt situatsioonides, kus pealtnäha turvalisus puudub. Võimaldab näha silmale varjatud seaduspärasid meie kiireltmuutuvas maailmas. Enesetunnetus on ainus vundament, millele kinnistuvad teoreetilised teadmised, ainult seal, kontaktis iseendaga, muutub kuiv teoreetiline info sügavaks tarkuseks.
Tunnetuse arendamiseks on palju tehnikaid, üks tee iseendani viib läbi meie hobide. St tegevustes, mida me naudime, oleme kontaktis omaenese tõelise minaga. Selles pingevabas seisundis nihutame kõrvale elu jooksul omandatud käitumismudelid, maskid, meid piiravad uskumused. Seda seisundit üha enam ja enam kogedes kogeme ka iseend uutes situatsioonides ning saame läbi tunnetuse uut infot kuidas end erinevates olukordades tunneme. Seeläbi paraneb me tunnetus ning vähehaaval selginevad piirjooned selle salapärase isiksuse, meie Tõelise Mina ümber. Muidugi kohtume sellel teel ka oma hirmudega, kuid ka selleks on olemas tõhusalt toimivaid tehnikaid.
Üks võimsamaid õpetusi, mis mind isiklikult on aidanud kontakti luua oma tunnetega, on tantra. See on aastatuhandeid vana kunst, mis töötab otseselt meie tunnetega, näitab meile teed meie sisemusse.
Siinkohal lõpetades soovin kõigile meestele jõudu eneseleidmisel ning lisan viite lähiajal asetleidvale meestekogunemisele Tallinnas. See on treeningtsükkel meestele mu tantraõpetaja Dhyan Niteniga. Infot selle sündmuse kohta leiad siit.