Korpiklaani on soome folk-metal ansambel, mis asutati 1993. aastal bändi laulja Jonne Järvelä poolt. Esimesed kümme tegutsemisaastat kandis ansambel nime Shaman ja viljeles saamikeelset folk-metal’it.
Korpiklaani muudab folgi metalseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koos nimevahetusega 2003. aastal muutus bändi muusika – traditsiooniline saami joig ning saami keel jäeti kõrvale ning kasutusele võeti süntesaatori asemel rahvamuusika instrumendid.
Ansambli liidri Jonne Järvelä sõnutsi on Korpiklaani looming kui „elektrikitarridega mängitav vanainimeste muusika”. Mees ise on mänginud teisteski soome folk-metal bändides, nagu näiteks Fintroll ja teinud kaasa ansamblis Angelin Tytöt. Ansambliga Korpiklaani on koostööd teinud mitmed soome veteranmuusikud.
Mitmed laulud Korpiklaani plaatidel on kirjutatud kalevalamõõdus, mis on läänemeresoome rahvaste pärimuses ja rahvalauludes kasutatav värsimõõt. See on sarnane Eesti regilaulu värsimõõdule, kuid vormilt ja stiililt vähem range. Samuti on kasutatud mitmes Korpiklaani laulus soome rahvapille, nagu näiteks kannelt.
Korpiklaanil on kaheksa stuudioalbumit, millest esimesed kaks on välja antud Shamani nime alt ning kaks singlit. Viimane album „Karkelo” ilmus alles eelmisel, 2009. aastal.
Tänavu kevadel oli Korpiklaanil pikem turnee Ladina-Ameerikas, suvel ootavad aga ees ülesastumised paljudel festivalidel.
Laulja Jonne Järvelä, Korpiklaani muusika on segu folk-metalist, mida kaunistab saami joig ja keel. Miks Korpiklaani just sellist muusikat teeb?
Aastal 1993 kolisin ma Põhja-Soome, Lapimaale. Seal kohtusin mitmete kohalike saamidega, kellega hakkasin koos muusikat tegema.
Olin juba aastaid teinud mitmeid metal bände, ja mul oli alati tunne, et midagi on valesti ning tüdinesin sellest. Müüsin maha oma elektrikitarri ning hakkasin tegema vaid akustilist muusikat. See kõik juhtus umbes sel ajal, kui Lapimaale kolisin.
Kuid Lapimaale elama asumine oli minu jaoks tee eneseleidmiseni… Ma avastasin enda jaoks saami muusika ja kultuuri, ning leidsin endale sealt tüdruksõbra.
Mulle meeldis sealne elu – jahtisime põhjapõtru, elasime metsas ning isegi lähim toidupood oli 80 km kaugusel.
Minu esimene sealne bänd oli nimega Shaman Duo ning meil ilmus plaat nimega „Hunka Lunka”, mis oli puhtalt akustilisele muusikale seatud – põhilisteks pillideks oli šamaani trumm ja akustiline kitarr.
Samuti sündis mul Lapimaal laps, kes on nüüd 15-aastane. Ta on pooleldi saam. Mina ise elasin Lapimaal vaid 5 aastat.
Korpiklaani muusika on alati peegeldanud minu elu. Inimesed kuulevad seda, mida mina tunnen. Ja mul on hea meel sellepärast.
Mis on nii erilist Soome mütoloogias ja folklooris?
Kui ma asusin elama Lapimaale, hakkasin ma rohkem huvi tundma meie traditsioonilise muusika kui ka maailmamuusika vastu.
Ilmselt oli üks põhjusi ka minu vastuseis materiaalsele maailmale. Eriti nooremana, kui olin pöörasem ja kitsama silmaringiga.
Kust tulevad Korpiklaani lood? Mis Sulle veel peale folkloori, saami joigu ja “Kalevala” lugude inspiratsiooni annab?
Peale mainitute on mulle ja ka kogu ansamblile inspiratsiooniks naised, alkohol ja lihtsalt sõpradega aega veetes mõtteisse tulevad asjad.
Miks teie bändil on nimi Korpiklaani, mida see teie jaoks tähendab?
Enne viimast nime kutsusime end Shaman’iks, kuid 2002. aastal tekkis Brasiilias samanimeline band ning see oli palju suurem ja tuntum, nii et otsustasime oma nime muuta.
Nime muutmine on meile vaid kasuks tulnud ning samal ajal muutusid ka meie laulude muusika ja sõnad.
Alles hiljuti ilmus teie viimane album „Karkelo”. Kuidas Sa võrdleksid seda albumit Korpiklaani eelmiste plaatidega?
„Karkelo” plaadil on kõige enam metalit. See on selline rõõmsam ja lõbusam. „Korven”, mis ilmus enne „Karkelot” oli palju tõsisem ja tumedam ning seal oli rohkem folki.
Meile tundus, et seekord peaks olema kiirem ja sellest peaksid kõik kuulajad rõõmu tundma ning meiega kaasa pidutsema.
Olete käinud Eestis mitmeid kordi, kas siinsed fännid erinevad kuidagi näiteks teie kodumaal olevatest fännidest?
Mitte eriti. Oleme tähele pannud, et kõik inimesed, kellele meie muusika meeldib, on sarnased. Isegi Ameerikas!
Ainukesed, kes erinevad meist, on jaapanlased ja ladina-ameeriklased. Kui me viimane kord Lõuna-Ameerikas olime, vajasime lausa turvamehi, keda meil, väiksel “rahvusliku muusika” ansamblil Soomest, kunagi vaja pole läinud. Need inimesed on pöörased!