Ripsmepikendusi paigaldades ratsa rikkaks?

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pruunid ripsmepikendused
Pruunid ripsmepikendused Foto: Iluguru

Salongi Kristina Ilutuba omanik ja ripsmetehnik Kristina Toom kirjutab Ilugurus sellest, kuidas ripsmepikenduste trend meile jõudis ja kui oluline on tehniku ametit püüdlikult õppida.

Sattusin sirvima 2006. aasta «Annet». Kogun artikleid ripsmete teemal, et olla peamiselt just ripsmetega tegeleva salongi omanikuna võimalikult palju teemaga kursis. Mõtlen kadedustundega 2006. aastale, kui tehnikud küsisid ripsmepikenduste paigaldamise eest 850 krooni (u 55 eurot). Ise maksin 2008. aastal, kui esmakordselt pikendused sain, ei vähem ega rohkem kui 1000 krooni (u 64 eurot). Tegin endale kalli sünnipäevakingi ja pole pikendustest loobunud tänapäevani (5 aastat ühtejutti!). Praegu saab pikendused peale 15-65 euro eest.

See selleks. 2006. aasta artikli järgi oli tegijaid veel käputäis, esimesed riisusid mõistagi koore. «Anne» kirjutab, et paigaldati keskmiselt 30 karva silma kohta. See oli tõsiselt hea teenistus, kuna kogenud tehnikul võtab 30 karva liimimine mõlemale silmale aega maksimaalselt 30 minutit. Ka artiklis on välja toodud, et hooldus kestis 30 minutit. Kuna täna on igaühel vähemalt üks ripsmetehnikust tuttav, siis sellise teenusega enam ei konkureeri. Täna peame paigaldama vähemalt 100 karva silmale, olenevalt siis kliendi enda karvade hulgast. 60 karva on miinimum. Ütlen ka enda õpilastele, et kui alla 60 karva paigaldada, siis täishinda pole kena küsida.

Hooldus maksis tollal 300 krooni (u 20 eurot), see hind on muutunud igas suunas. Ühest küljest küsivad vautšijad vaid 12 eurot, teisalt Tallinna kesklinna ripsmepikenduste salongid 20-27 eurot hoolduse eest.

Ühes olen kindel – hinnaga konkureerida pole võimalik, sest raske on kõigist üle karjuda loosungiga «Mina teen 10 euroga!». Kuna aga iga teine klient, kes mujalt hooldusesse tuleb, on halvasti paigaldatud ripsmetega, siis teistest eristuda saab kindlasti kvaliteediga. Olen veendunud, et 10-eurost teenust pakub ikkagi algaja, väga harva on see profi algatatud kampaania.

2006. aastal soovitati iga 4 kuu tagant pikendustest paus teha. Kuu aega hiljem võis jälle paigaldada. Päris hea teenistus, või mis? Tänapäeval ripsmepikendustes enam sellist vaenlast ei nähta ja on saadud aru, et korralikult paigaldades on kahju enda ripsmetele väike. Ei saa ka öelda, et täiesti olematu, aga ei midagi, mida kuu-kahega tagasi ei kasvataks.

Harjumatu on vaadata, et 2006. aastal kasutati alumiste ripsmete katmiseks paberteibi ja geelpadja asemel hoopis toidukilet. Mulle isiklikult see mõte ei meeldi, sest kui tehnik liimib kogemata karva kile külge, siis jääb kiletükk karva külge ning kätte seda sealt enam ei saa.

Mis oli veel teistmoodi, on nõelte ja heegelnõelte kasutamine. Paremas käes hoiti küll pintsette nagu ka täna, aga vasakus käes ripsmete eraldamiseks nõela. Ohtlik igatahes!

Probleem, millest tänaseni veel pole võitu saadud, on allergia liimi vastu. Kuigivõrd aitab siin küll vähemate aurudega liimi kasutamine, kuid mitte alati. Teeme allergiateste 6-7 karvaga ja sellest juba täiesti piisab, et allergia tuvastada. Olen leidnud ka uudse allergiavastase geeli, mida kasutan kliendi pea kõrval ja mis peaks liimiaure endasse tõmbama ning seega vähendama silmade tundlikkust nende suhtes.

Ikka tuleb aeg-ajalt vaimustus eriti lopsakatest ripsmepikendustest – 3D ja nüüd ka 7D. Aeg on näidanud, et vaid ripsmete ühekaupa pikendamine on oma karva säästev meetod. Mitmemõõtmelisi ripsmeid peab oskama teha ja algajad neid kindlasti teha ei tohiks. Kes siiski soovivad võimalikult puhvis ripsmeid, võiksid kaaluda lühiajalise liimiga kleebitavaid tutikuid. Need on üsna kergelt liimitavad ja eemaldatavad ning püsivad üldiselt kauem kui ribana kleebitavad kunstripsmed.

Ripsmetehniku töös on väga olulised kvaliteetsed vahendid. Siinkohal väga kokku hoida ei maksa, suvalisest kohast ostetud liim ei püsi ripsmetel ja seepärast kaotad kiirelt kliente. Tavaliselt ütlen õpilasele, et kui ripsmepikenduste püsivuse üle kaebab mõni üksik klient, siis on see pigem kliendi viga (tirib karvu ise ära, hõõrub silmi, käib väga tihti saunas jne). Kui kaebavad pooled kliendid, siis on viga tegija vahendites (peamiselt liimis) või tehnikas. Muidugi on veel mitmeid tegureid. On kohti, kust osta ripsmeid ja on kohti, kust osta ainult kive. Eelistada tuleks müüjaid, kes müüvad sildistatud kaupa ja väljastavad ka arve. Samuti neid, kes käivad ajaga kaasas ja pakuvad pidevalt midagi uut, et ka meie kliendid ei tüdineks.

Kuna ripsmetehnikuid on meil meeletult palju, siis on teadjamad hakanud ka juba koolitajateks. Otseselt ei keela miski koolitust ju teha – sul on firma, oskad midagi ja voilà! Siiski arvan, et 1-päevase ripsmepikenduste koolituse tegemine algajale on vastutustundetu. Koolitajana näen, kui abitu õpilane esimesel päeval on. Juba teoreetilist materjali on nii palju, mida edasi anda. Praktilise poolega alustades õpib enamus alles pintsette õigesti käes hoidma – paremakäelistel on tükk tegemist, et vasakus käes oleva pintsetiga ripsmeid eraldada. Alguses ma ei anna õpilasele liimigi kätte, vaid teeme kuiva trenni – püüame karvadele pihta saada! Väga oluline on õige algus, et valed võtted ei kinnistuks. Meile on proovipäevale tulnud ka 6-päevase koolituse läbinud õpilane, kes mingil põhjusel kõik karvad külili peale kleepis. Koolitusel tööd üle ei vaadatud ja talle jäi arusaamatuks, kuidas see ripsmekarvade  panek päriselt siis käib.

Kõige uskumatum lugu minu koolitajaametis on olnud just sel suvel, kui õpetasin väliseestlast. Ta ostis minult 3-päevase koolituse ja kõik alustamiseks vajalikud asjad. Tuli välja, et ühtteist ta ka juba pikendustest teadis. Tore, mõtlesin. Saabki rutem selgeks! Kuigi õpilane oli kolm päeva minu juhendamise all praktiseerinud ja lisaks ka iseseisvalt, ma siiski tunnistust ei väljastanud. See on mul range põhimõte, sest eesmärk on töö selgeks saada. Leppisime õpilasega kokku, et ta harjutab ise veel veidi ja tuleb uuesti oma tööd näitama. Seni pole ma temast kuulnud, aga ei hullu – tal ju eelnevalt juba kahest kohast tunnistused taskus! Ühest halva mainega ja teisest hea mainega koolist. Mina õpetan ripsmepikendused selgeks kõigile, kes seda ise soovivad – lihtsalt raha eest aga seda kirja ei saa. Õpilase ja klientide huvides. Küsige mõnelt kliendilt huvi pärast – kuidas neile meeldiks selline ripsmetehnik, kes tegelikult oma tööd teha ei oska?

Paraku kõigile see amet ei sobigi, saan tihti juba koolitusel aru, kes põleb soovist pikendusi teha ja kes loodab vaid head teenistust. Õpilasi on nii neid, kes juba mujal ametis ja soovivad lisa teenida, kui ka neid, kes täiel määral sellele pühenduda plaanivad. Markantne näide oli jällegi, kui üks uus klient tuli ripsmehooldusesse ja muuseas poetas, et talle oli viimati pikendused pannud eelmise ripsmetehniku mees. Hakkasin siis aga jälle harutama… Mitte et mehed ei võiks teha, aga ilmselgelt polnud see viimase kutsumus.

Kuna kauneid ripsmeid tahavad paljud, siis on tänaseks ka pakkujaid väga palju. Osades salongides töötavad ripsmeid paigaldavad neiud, kes pole koolitusel päevagi käinud. Juhataja on asja selgeks teinud, sest eelmine tehnik lahkus ootamatult kodusalongi tööle. Paljud ei jõua koolitusele, sest tööd on niigi palju. Paljud näevad ripsmepikendustes hõlptulu teenimise võimalust. Saamata aru, et tegelikult võetakse endale üsna suur vastutus. Kui saaks, siis teostaks ripsmetehnikutele järelvalvet, sest silmadega töötamine on ohtlik.

Kliendid teevad küll näo, et neid huvitab nende ripsmete pikk eluiga, kohkutakse ja kõkutatakse, kui Facebookis jagatakse halvasti paigaldatud pikenduste pilte. Samas järgmisel päeval algab taas võidujooks odavatele pikendustele. Või õigemini öeldes loteriimäng – kui veab, siis pääsen terve nahaga… Tihtipeale võib klient uksest välja jalutada pealtnäha kaunite ripsmetega. Kolme nädala möödudes tulevad aga vead välja – pikenduste külge on kogemata kleebitud ka pisikesed karvad, mis aja jooksul hakkavad teises suunas kasvades häirivalt kiskuma. Selleks on ülioluline väga hea valgustus ja kogenud silm, mis näeb ära pisemagi karvakese. Paljud lihtsalt ei soostu pikendusi nii korralikult üle kontrollima. Järgmine tehnik näeb selle vea aga kohe ära.

Kutsun kõiki ripsmetehnikuid tegema oma tööd korralikult ja loobuma, kui isu selleks ei ole. Ilmas on küll ameteid, mis kujutavad teistele vähem ohtu. Sama kehtib teiste iluvaldkondade kohta – küüned, juuksed. Oskamatu tegija võib neid väga lihtsalt kahjustada.

Ning veel – käisin hiljuti ühel koolitusel, kus öeldi ka välja, et Eestis ei julgeta oma teenuse eest väga kõrget hinda küsida. Koolitaja modelleerib kulme 25 euro eest ja ei jõua kliente ära teenindada. Kuna ma teen hästi, siis miks peaksin tegema odavalt? Kvaliteetsele teenusele on alati turgu. Ole kaval – vähem tehes võid tegelikult teenida rohkem!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles