Prince’i kontserte Londonis varjutab skandaal piletite pärast

Prince Foto: AFP / Scanpix

Londonis Thamesi jõe käärus, Põhja-Greenwichis asuv Milennium Dome on saanud uue nime O2 Arena ning koos sellega loodetavasti ka parema tuleviku. Kuni 21. septembrini esineb selle 20 000 vaatajat mahutaval areenil poptäht Prince, kellel on fänne nii kooliõpilaste kui ka noorpensionäride hulgas.

Kas alustada heast või halvast? Halb on kindlasti see, et kuna elegantselt ümberehitatud sisemusega O2 Arenal on endiselt Millennium Dome’i välimus, siis käib sellega õnnetuseks kaasas ka viimaselt pärandatud negatiivne imidž. Ning seda on ka parimal reklaamigurul väga raske muuta.

Tegemist on hiigelkupliga, millest eelmise peaministri Tony Blairi ja tema nõustajaskonna plaanide kohaselt pidanuks saama kestev mälestusmärk aastatuhandevahetusele.

Ent ülepolitiseeritud kulukas rajatis, millel polnud metropoli elus täita ühtegi funktsiooni, langes varjusurma kohe varsti pärast avamist.

Kui kallis on hea?

O2 üks juhtidest, Phil Beard, kinnitab, et kokku 21 Prince’i kontserti toovad saali publiku nii Londonist, kogu Suurbritanniast kui ka naabermaadest. Piletimüügi ümber puhkenud skandaali ei soovi ta aga kommenteerida.

Ometi on seda õpetlik teada nii neil, kes ostavad pileteid internetist, kui ka neil, kes ostavad pääsmeid reisibüroode kaudu.

Tüli tekkis sellest, et need, kes ostsid eelmüügist VIP-pileti hinnaga 235 Briti naela (

1 GBP = 23 Eesti krooni), avastasid kohale jõudes, et tavaline kontserdikülastaja, kes maksis vaid 31 naela, istus Prince’ile hoopis lähemal.

Tõepoolest, kogu VIPi sviitide «kuldne ring» on lavast kaugel – seal on teatavat privaatsust ning sinna on õige lihtne hilinedes kohale saabuda ja varem ära minna. Ent seda võlu, mida esineva megastaari vahetus läheduses istumine võib pakkuda, sealt muidugi ei leia.

Ka kaugematel kohtadel istujaile mõeldud lava kohal olev ekraan mõjub vaid kui suurele ümbrikule kleebitud väike postmark, ning stuudiomonitoride ja plasmaekraanidega harjunud seltskond nuriseb vist õigustatult pildi kvaliteedi üle.

Prince’ile lähedal asuvaid VIP-kohti on piletilevitaja Ticketmaster paljude üllatuseks müünud oksjonil. Hingematva hinnaga, 620 Briti naela.

Seni on Ticketmasterit peetud kõige usaldusväärsemaks piletilevitajaks, kellelt Londoni kultuuriüritustele pääsmeid osta. Nüüd aga küsitakse, mis vahet on neil ja eBay vahendusel piletitega hangeldajail.

Kontsert ise on võrratu

Lisaks rahalisele küljele häiris istekohaga alt läinud fänne veel VIP-paketiga kaasas käinud menüü.

Tõepoolest, pakutav on küll maitsev, ent ei ületa mingil juhul hea bistroo taset. Ning sellise raha eest on Londonis võimalik juba väga heasse restorani minna.

Kõigele vaatamata on Prince’i kontsert võrratu. Kohati Michael Jacksonit meenutavale tantsuperfektsusele lisandub tema puhul veel mingi tabamatu sügavus.

Ka on tema hääles sellist sensuaalsust, mis võistleb edukalt olgu siis Isaac Hayesi või Mick Jaggeriga. Valgus on lummav ja heli on suurkontserdi kohta uskumatult hea. Prince’i «Purple Rain –Reign» viib publiku ekstaasi.

R&B, funk, soul, New Wave, pop, rock, blues, jazz ja hiphop – igale midagi, ning seda nii perfektselt kui võimalik. Seksika tantsutrupi ja saateansambliga esitatud hoogsad lood vahelduvad Prince’i sooloesinemistega.

Megastaar demonstreerib vaimustunud vaatajaile nii mitmete kitarride kui ka klahvpillide virtuoosset valdamist. Ning sedagi, kuidas ta mängeldes häälega erinevates registrites liigub. Prince’i võludest lummatuile tuleb kahetunnise kontserdi lõpp ootamatult.

Londoni suurte esinemiskohtade või messikeskuste puuduseks on see, et ühistransport ei suuda suurt inimmassi ilma suurema ajakaota teenindada. O2 Arena puhul on aga sellele põhjalikult mõeldud: nimelt jääb suur osa publikust esialgu samas kompleksis toimuvatele after-party’dele või kohvikutesse ja baaridesse pidutsema.

Ning uusima ja kiireima metrooliini (Jubilee line) rongid ei jäta enamasti hätta neid, kel kähku tarvis südalinna tagasi saada.