Kontserdist enam, draamast vähem

Ille Rohtlaan
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piret Laurimaa, Kaili Viidase ja Ireen Kenniku tegelaskujud toimivad elujõuliselt oma hirmude ja raamide kiuste.
Piret Laurimaa, Kaili Viidase ja Ireen Kenniku tegelaskujud toimivad elujõuliselt oma hirmude ja raamide kiuste. Foto: Ants Liigus

Andres Noormets, autor ja lavastaja ühes isikus, tõi Pärnu Endla Küüni lavale kontsertdraama „Algus“. Laval on bänd ja magamistuba ehk kontsert- ja näite(elu)-lava, mille koostoimest aga imet ei sünni, sõnum ei üllata.


On saanud tavaks - vähemalt Endla teatri viimase aja uusetenduste puhul -, et enne esietendust kõneldakse uudislõikudes ahvatlevast ideest, mis autoril-lavastajal juba kevadest-suvest-sügisest ja nüüd lavalaudadele tuuakse.



Teatritüki kavaleht on kui hoolikalt koostatud manuaal, et tegijate seniste saavutuste ja kavalehele valitud artiklite valgel mõtteotsingute rajal õiges suunas liikuda.



See sisendab vaatajale, et ta on hoitud, talutatud ja valgustatud. Vastasel korral ähvardab kas ummiktee, mis sunnib tagasi pöörduma, või vale suund. Ja häda publikule, kui mõttest aru ei saa!



Juba lavastuse pealkiri „Algus“ on sõnamänguline. Võib-olla meelevaldselt, aga nii lavakujundus kui kasutatavad videoprojektsioonivõtted loovad võrdluse Martin Alguse näidendiga „Janu“, mille lavastaja samuti Noormets.



Algus-valgus, lugude kaleidoskoopilisus, muusika roll – kokkukõlavaid momente „Januga“ piisab, et neid „Algust“ tõlgendades mainida.



Paroodia või mis


Lugu algab kui jaantättelik või jäääärelik kontsert: neli muhedat ja veidi kohtlast muusikut (Sepp – Sepo Seeman, Mehis – Jaanus Mehikas, Kütt – Feliks Kütt ja Kivi – Janek Kivi) räägivad, kes nad on ja miks nad täna siin on. Nimetatakse meest, keda ansambliga kaasas pole, aga kelle lugusid nad mängivad. Tema nimi on Leo. Kõrtsimuusikute hoiak on parodeeriv, õhkkond luuakse aga eesmärgiga, et neid tõsiselt võetaks. Mängitakse lihtsakoelist lugu „Uni“, mis algab sõnadega „Mu elu on mu töö …“ .



Siis istub magamistoas Leo – selgelt kriisis mees, kes habemenoaga mängib. Ohver piirdub vuntsidega, mehe siseheitluste peegeldaja on linnupeaga naine, kes käsib tal kohe tegutsema ja elama hakata. Mees punnib vastu, räägib oma seemneprintsiibist: iga mõte, hetk, sõna võib olla millegi algus. Huvitav. Saal naerab millegipärast.



Niiviisi vaheldudes - stseen ja kontserdipala - kootakse lavastuse sisukangas. On säravamaid ja tuhmimaid, jämedamaid ja hapramaid lõimelõngu ning näitlejatöid. Kõige üle valitseb sündmuste kokkusobitamisel juhuslikkus, mis kavalehe kinnitusel on petlik: niisama ei juhtu elus midagi, suvalisuse kokkumängulgi on tagamõte.



Naistegelaskujud - Mai (Piret Laurimaa), Urve (Ireen Kennik) ja Merleke (Kaili Viidas) - on näitlejatöödest värvikamad. Nad on oma hirmudesse ja raamidesse surutud naisetüübid, kelle elujõuline toimimine kogu oleviku kiuste on märkimisväärne, samuti leppimine kõige sellega. Elu on liiga tõsine, et seda tõsiselt võtta?



Vähem on alati rohkem


Peategelaseks nimetatu - Leo (Lauri Kink) - lubab esimese vaatuse põhjal eksistentsiaalset arengut. Tema meeleheide ja kahestumine saab väljundi keskendumises lihtsatele asjadele: mees leiab maitsvaima tomati, idandab selle seemned ja paneb taime kasvama. Seemneprintsiip on tõstetud kogu etenduse motoks. Aga teises vaatuses peategelast justkui polegi: esiplaanile tõuseb hoopis eluterve Hugo (Ago Anderson), kes on kuldsete kätega töömees ja oskab elu lihtsust hinnata.



Tõepoolest, “Alguses” leidub naljakaid stseene ja nukramaid, lüürilisemaid, mida sõnastab bänd oma lauludega. Lavaloos on rida sümboleid: ülevärvitav vahesein, lindude motiiv, mereigatsus, unenägude salailm, ahelkiri. Kokku saab suure segaduse nagu kaleidoskoobis, millest iga vaataja peab oma pildi ette keerama ja mõtte välja valgustama.



“Hakake kohe elama!”


Selles nõuandes ei ole midagi uut. Ameeriklane Dale Garnegie pealkirjastas juba 1948. aastal ühe oma raamatutest „Lõpetage muretsemine, hakake elama!“. Selles laadis edukalt elamise õpetusi on praegugi nii raamatupoe lettidel, ajakirjade lehekülgedel kui interneti keskkonnas.



Erineb vorm, vaatenurk, ent sõnum on sama: minevik on olnud, tulevikku kontrollida ei saa. Ainsana on inimese enda kätes hetk siin ja praegu. Õnn seisneb lihtsates asjades.



Tundub, et see õppetund on suurel osal inimestest praegusel kriisiajal juba omandatud, ja arvan, et ainult nende tõdede meeldetuletuseks teatrisse ei tulda. Aga miks ka mitte, kui sellega kaasneb kaasahaarav ja sügavuti minev näitlejatöö, draama “nutt ühes, naer teises käes” tähenduses. „Alguse“ puhul jääb katarsise igatsus rahuldamata, aga meel saab lahutatud. Publiku reaktsioonid esietendusel kinnitasid seda igati.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles