“Ta alandas mind igal sammul … ja nautis seda”

Foto: Andres G. Adamson

Kena pruunisilmne naine ohkas, enne kui jutustama hakkas. Ta pani käed otsekui palves kokku: "Ta alandas mind igal sammul ... ja nautis seda."

Naiste varjupaigas veedetud aeg pole Veerale (nimi muudetud) kerge olnud: süvenes depressioon, naine kaotas kaalus 20 kilo ja kippus nõrkusest minestama.

"Alguses nutsin ja nutsin. Võisin seda teha nii suure häälega, kui tahtsin. Minuga räägiti palju, hästi rahulikult, toetavalt. Tagantjärele tunnen: seal aidati mul kasvada uueks inimeseks, näidati võimalusi elus hakkama saada. Närvid on puhanud ja tunnen end hästi. Räägin oma loo mõttega, et mõni teine naine oleks minust targem, märkaks varem kui mina oma mehe käitumises vägivalla märke," lausus Veera.

Tantsitas oma pilli järgi

Kui Mart (nimi muudetud) alles tehnikumis õppis, märkas ta Veerat kohvikus. Tekkis silmside, keemia, nagu noored ütlevad. Veera õnn Mardiga hakkas esimesest päevast meenutama muinasjuttu. Armastusele andis vürtsi Mardi jõukus: ta kohe oskas raha teha. Pulmad olid uhked. Noored asutasid kohe oma firma, kus valmistati puidust aiatarbeid, mida turustati välismaal. Veera isa ja ema käisid, naeratus suul: kus on alles väimees! Esialgu elatigi Veera vanemate majas.

Aasta pärast, kui hakkas sündima esiklaps, kippus Veera vanemate suult naeratus kaduma ja Veera pruunid silmad muutusid ühe kurvemaks.

Mart käitus nagu kodumaja A ja O, kõik pidid tantsima tema pilli järgi, kellelgi peale tema ei tohtinud olla oma arvamust ega meelistegevust.

"Just nagu orjapidaja, jah, see ongi õige sõna. Minagi olin firmas mehe käsualune. Raha ei andnud ta mulle kunagi, ehkki äri õitses. Vihtusin päevast päeva tööd teha, aga väiksemagi asja ostuks tuli temalt raha manguda.

"Säästame," kordas ta muudkui. Mart ostis maja ja uhke auto. Kui laps sündis, kolisime minu vanemate juurest ära. Raske oli vaadata, kuidas isa-ema aiva kurvastavad. Mart muigas: "Austus tuleb välja teenida! Kui nad seda ei ole mõistnud, siis ... " jutustas Veera.

Isegi köögis polnud naisel sõnaõigust. Mart oli kasvanud taimetoitlaste peres ja nüüd pidid ta naine ja laps samad toitumisharjumused omaks võtma.

"Lootsin aina, et ta muutub. Tahtsin, et meie pereelu oleks ilus, et võiksin end tunda armastatu, hellitatu, lugupeetuna. Siis oleks justkui ime sündinud, sest saabus periood, kui Mart oli täiesti normaalne hea mees. Mõtlesin: jumal on mu palvet kuulda võtnud. Nautisin taas armastust ja nõustusin mehega, et meile sünniks veel üks laps," meenutas Veera.

Laps sündis. Ema jäi aga sünnituse järel raskesse seisu ja arst helistas mehele: "Kardame, et ta läheb meil käest ... Tulge teda vaatama!" Aga Mart hoidis bensiini kokku ega sõitnudki Veerat vaatama.

"Miks ma küll elama jäin?" küsis Veera endalt pärast. Lootus ei surnud temas siiski. Naine püüdis mehele sisendada, et too otsiks arstiabi. Mart teatas ärritunult: "Mul ei ole midagi viga, sina ise oled hull."

Lapsed kasvasid. Veera üritas töö kõrvalt mehe ettevõttes mujalt lisa teenida, et mitte mehe käest raha manguda. Mart andis perele vaid pisut söögiraha.

"Uudsena hakkas ta minu asju ära peitma. Kui neid otsisin, heitis ta mulle salvavalt: "Ju sa ise tead, kuhu need pistsid!" See oli tema uus alandamisviis," rääkis Veera.

"Tulge appi, isa peksab ema!"

Veera kannatas ja lootis, talitas kodus ja käis mitmel pool tööl, hakates end järjest rohkem nullina tundma.

"Hakkan vist hulluks minema," mõtles ta. Meeleheites paiskas ta kord mehele: "Mis mees ja isa sa oled? Jätad pere minu ülal pidada, raban nagu ori, sina muudkui korrutad, et raha tuleb koguda. Milleks? On sul seda veel vähe? Kuhu sa kavatsed selle mammonaga välja jõuda?"

Purse oli viga. Mart kargas püsti ja lajatas naisele vastu nägu. Veera kukkus põrandale, suust hakkas verd tulema ... Noorem lastest, kes pealt nägi, jooksis toast välja lähedal asuvasse lasteaeda ja karjus: "Tulge appi, isa peksab ema!"

Veera elu muutus nüüd põrguks. Verine suu ja potisinised laigud kehal olid tavaline nähtus. Sotsiaaltöötaja käis kodus vestlemas, Mart aga kinnitas: kõik on kõige paremas korras. Usutigi. Kõige kummastavam oli Veeral kogeda, et väljaspool kodu jättis mees hea mulje, teda kiideti: ei joo, ei suitseta, ostis perele maja.

Veera otsustas hakata oma tuttavatele tõtt rääkima ja sinikaid näitama.

Kodus oli ta maailma mõttetuim naine, kes tegi kõike valesti. Ei osanud kasvatada lapsi ega pühendunud tööle, ei olnud toidud maitsvad ega kodu korras.

"Pidin laua ääres valvel olema, kui ta sõi. Pidevalt lubas ta mu maha lüüa ja majagi maha põletada," meenutas Veera.

Üks pööre paremuse poole tuli veel. Selle põhjustas Veera isa, kes otsustas Mardi nimele oma metsad ja maad kirjutada.

Elu muutus päevapealt. Mart hakkas uut maja ehitama ja oli kogu see aeg vaiksem, rahulikum. Vestles naisega isegi inimese moodi. Päevast, kui majja koliti, hakkas õudus otsast. Lastel oli uues kodus varsti "kopp ees" ja Veera tervis halvenes pideva masenduse tõttu. "Vahel vaatasin aknast, kui mees autoga ära sõitis ja mõtlesin: parem, kui ta ei tulekski enam tagasi," pihtis Veera.

Minestas saunapõrandale

Lõpuks oli Veera emotsionaalselt nii läbi, et võis tundide kaupa istuda ja ühte punkti vaadata. Ta ei võtnud enam südamesse, kui mees sõimas: "Einoh, hull on hull!" Ta mõtles järjest sagedamini: "Lööks ta mu juba ükskord maha, saaks lõpuks rahu!"

Tuttavad, kellele Veera oma elu avas, hakkasid peret rohkem silmas pidama ja Veerale sagedamini helistama. "Sa pead ära tulema!" sisendasid nad, kui Veera oli järjekordse alanduse üle elanud. Veeral polnud aga jõudu otsustada.

Ühel õhtul pärast pesemist minestas Veera saunapõrandale ära. Laps jooksis hirmunult issit kutsumas. Aga issi ei tulnud. Laps nuttis ema juures ja paitas tal pead. Õnneks tulid parajasti külla Veera tuttavad, kes kohemaid kiirabi kutsusid.

Saabus saatuslik kevad. Mart teatas ühel pühapäevahommikul: "Leidsin endale uue." Veera ei ehmunud, ei tundnud kurbust. Ta ei tundnud üldse midagi ja kui mees "oma uue" juurde lõunale läks, käis läbi pea: nüüd on õige aeg! Veera tegi kiiruga paar telefonikõnet tuttavatele, et nad võtaksid lapsed mõneks ajaks oma hoolde, pakkis kohvri ja kolis naiste varjupaika.

"Pärast varjupaigas elamist hakkasin uuesti koolis käima, seni keelas mees mul õppimise ära. Olen palganud advokaadi, et lastele elatusraha välja nõuda.

Vabatahtlikult Mart ei maksa. Vara jagamise pärast ähvardas mind: sulle ei kuulu midagi," muigas Veera.

Naine tunnistas, et ta poleks pidanud laskma Mardil endaga nii käituda. Iga talutud alandus suurendas mehe võimu tema üle ja oma võimu mees nautis.

Vägivald

Eestis on paarisuhte vägivallaga viimase 12 kuu jooksul kokku puutunud 95 000 inimest: vaimse vägivallaga 73 500 ja füüsilise või seksuaalse vägivallaga 46 600.
Seega puutub Eestis paarisuhte vägivallaga kas ohvri või vägivallatsejana kokku iga kümnes täiskasvanu.
Info: statistikaamet

Pärnu naiste varjupaiga number on 53981620.