Ansambel Punkentsefaliit hoiatab jõuluajaga kaasneva ajupesu eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saaremaa punkbänd Punkentsefaliit andis hiljuti välja oma esimese albumi «Haigused farmis». Laupäeval Tallinna kinomajas toimuva kontserdiga lõppeb plaati tutvustav lühituur ning sel puhul rääkis ansambli muusika autor, kitarrist Kurmet Kahju ansambli saamisloost, uuest albumist ja muust bändiga seonduvast.
Räägi alustuseks bändist. Millal ja kuidas kokku tuldi ja kuidas selline nimi valiti?
Kokku tuldi reaalselt 2002. aasta aprillis, enne seda jaurati paar kuud niisama jutuga, et «võiks bändi teha». Tollane trummar ja Ints (laulja Indrek Paas, toim.) panid bändi kokku ja siis hakati teisi liikmeid otsima. Orissaare koolist leiti kitarristiks Siim, kes vist oskaski sealt koolist suht ainukesena kitarri mängida. Vähemalt oli ta ainuke, kes tahtis ka mingit bändi teha, mitte tuimalt kavereid raiuda.
Ma ise olin bändi vist juba enne sisse kirjutatud, kui üldse proovi jõudsin. Proovi jõudsin alles 4-5 kuud pärast bändi loomist. Siis hakkas tegevus peale, mis sisaldas ennast pillide õppimist, kuid sellegipoolest ka kontsertidee andmist. Kõik algusaja lood olid tulnud Indreku sulest või tema eelmistelt bändidelt. Tegime sellel ajal jube tihedalt proovi, kuid muusikaline mälu oli selline, et kolmeduuri lood, mille ülesehitus oli «salm tühjalt, salm, refrään, salm, refrään» meelde ei jäänud.
Nime panemist ma väga ei mäleta, miks just selline nimi nagu Punkentsefaliit. Mäletan ähmaselt, et see võis olla enne bändi tekkimist. Hiljem olen kuskilt lugenud, et endise Vennaskonna trummari Rainis Kingu üks bänd 1980ndatel olevat olnud Punkentsefaliit. Ma ei tea, kas see on tõsijutt või mitte.
Kaua plaadi tegemine aega võttis ja kus see projekt ette võeti?
Plaati tegime kokku peaaegu kaks aastat. 2007. aasta lõpus hakkas eeltöö peale, kutsusime projektikorras stuudiosse mängima praeguse trummari Priidu, kes peale seda jäigi bändi. Õppisime lugusid. 2008. alguses tegime esimesed lindistused ning viimased 2009. teises pooles. Eks see plaat selle venitamise all natuke kannatas, kuid hetkel enam ei tunne, et oleks pidanud kiirustama.
Kuna 75% bändist elab hetkel Saaremaal, siis saime seda teha ainult nädalavahetustel. Nii käisimegi umbes kord 2-3 kuu tagant stuudios lindistamas. Siis kui kõigil korraga aega oli. Selle peale ei tulnud, et mängiks näiteks kogu plaadi trummid korraga näiteks sisse, aga pole saanudki, kuna osa materjali tuli vahepeal. Nüüd teeks muidugi natuke teises tööjaotuses.
Aasta varem ma olin seal ühe teise bändiga käinud, sealt tekkis mõte ka Aigro (Alar Aigro, toim.) juures proovida, kuna juba mingi ettekujutus oli olemas, mis seal toimuma hakkab.
Kuigi alguses oli plaanis ka paari teist kohta proovida, oli kohe esimesest korrast oli selge, et seal me selle plaadi ka algusest lõpuni valmis teeme, kuna tekkis kohe hea klapp. Talle meie lood meeldisid ja koostöö oli väga hea ja sujuv. Samuti on ta palju ka väljaspool stuudiot kaasa aidanud, bändi sõpradele promonud ja nii edasi.
Kuidas teie plaat «Rahva oma kaitse» saatesse jõudis ja kuidas see plaadimüüginumbreid on mõjutanud ?
«Rahva oma kaitse» saatesse sai see plaat nii, et ma saatsin selle otse Mart Juurele. Nädal hiljem see oligi ühe saate soundtrackiks, kuid seda ma täpselt ei tea, kuidas see on müüginumbreid mõjutanud. Natuke vist ikka, kuna kuu ajaga oleme üle 75% esialgsest tiraažist maha müünud ja nii-öelda «plaadi broneeringuid» on hetkel veel küllaga. Meil polnud muidugi mingit erilist tiraaži, kuna seisma ei ole mõtet plaati teha, kuid asi seegi.
«Rahva oma kaitse» kohta veel, et päris heaks promoks on see olnud küll. Kuulan ise seda saadet nagunii igal nädalal ja nii, kui esimene lugu seal mängima hakkas, hakkas MSNis üle 10 inimese korraga rääkima, kes kõik seda mainisid.
Millest teie muusika räägib?
Millest meie lood räägivad? Hmm... Lood räägivad meil üldiselt päris erinevatest asjadest. Me ei proovi spetsiaalselt mingitest teemadest lugusid teha, mitte millelegi pidevalt tähelepanu juhtida vms. Iga lugu on seni olnud nagu eraldi projekt, eraldi mõttega ja mõnedes pole muidugi üldse mingit sügavamat mõtet. Üleeelmisel nädalal ilmunud singlilugu «Jõulud on üks kord aastas» räägib natuke sellest roppusest, mis selle jõuluajaga pidevalt kaasneb.
Küll ei saa poes käia ilma, et mingisugused «pakitud kingi» sulle leti ees vastu ei vaataks, küll ei saa lehte lugeda ilma spetsiaalse loota «Kui palju sina sellel jõuluajal plaanid kulutada?», küll küsib üks, mida sa jõuludeks kingid ja küll küsib teine, kas päkapikud on juba käinud. Natuke vabamalt võiks seda teemat võtta.
Eesti punk on üldiselt siiski surnud?
Eesti pungi kohta ma nagu väga midagi tarka ei oska öelda. Ma ei ole niiväga suur pungikuulaja, ja enamus noorematest tegijatest on tume maa, kõrvalvaataja pilguga vaatan seda nagunii. Kontserdid toimuvad, bände tuleb, osa samasugused nagu eelmised, osad proovivad midagi uut, mõned teevad ka Euroopa peal ringreise. Noored poisid, käed-jalad otsas, huvi on. Mulle küll meeldivad mõned bändid, kuid ka päris suur osa jätab täiesti külmaks.
Te ei ole just klassikalised pungimehed bändis, või kuidas?
Teised kuulavad vist rohkem metalit küll, aga kuna mina teen muusikalise osa, siis mulle punk tundub ikka sümpaatne. Vähemalt idee on sümpaatne. See, mis sellest välja tuleb teiste bändide puhul, väga ei meeldi. Enda bändi puhul muidugi juba meeldib (naerab).
Mida sa silmas pead?
Ei meeldi see, et üritatakse nimme kedagi kopeerida, ja päris üks ühele. Kindlasti kopeerime meie kah kellegi arvates kedagi, aga me tegelikult ei plaani seda nii See pungiteema vajab pikemat läbimõtlemist, kuid ise vist pole küll viimastel aastatel ühtegi lugu nüüd n.ö. punklooks teinud.
On mõni selline bänd ka, mida Punkentsefaliit endale justkui eeskujuks oleks seadnud?
Ma ei mäletaks ühtegi bändi, keda oleksime mingi hetk eeskujuks seadnud, kuid punkbändidest on vast kõige rohkem mõjutanud Bad Religion. Mind isiklikult muusika tegemisel, kuigi see ei pruugi kuskilt välja kostuda (naerab). Teiste eest ma kahjuks rääkida ei oska.
Kas albumi nimi - «Haigused farmis» viitab sea- ja linnugripile ?
«Haigused farmis» viitab tegelikult kõige esimesele selle plaadi jaoks tehtud loole, kuna see tundus hea nimi - kirjapilt on hea ja nimena ka. Ning see oli ka hea, et raudpolt hakkavad enamus inimesi vedama mingeid jooni a'la «Haigused farmis» - seagripp/linnugripp või «Haigused farmis» - inimkond on hukas.
Tegelikult oli esialgne nimi «Maailma lõpp on homme», aga me ju ei oska seda kuramuse õ-tähte normaalselt öelda, kui keegi küsib. Jätsime seega selle loo kõrvale. (naerab)