Kerli Kõiv: enne kui ütled, mõtle!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahel on raske iseenda jaoks aega leida. Hommikul sõidame tööle, raadio mängib. Keegi tegelikus elus kurvameelne mees ajab kolme ja poole minutiliste lugude vahele lolli juttu, et inimesed rooli taga magama ei jääks.
Siis tööle. Pärast seda koju telekat vaatama. Teleekraanilt vahib vastu uus tragöödia. Majanduslangus, gripiepideemia, kodumaine seep ja reality show, kuhu kõige naiivsemad kokku otsitakse, et siis nende tegemisest kokku lõigata võimalikult provotseeriv jupp. Nii mõnigi saab kannatada, aga mis siis sellest. Peaasi, et müüb.
Nii iga päev.
Meie meeli pommitatakse miljonist suunast. Naised olgu ilusad ja mehed olgu rikkad. Ootused. Arvamused. Ime siis, et vahel ei märkagi, kuidas inimlikkus ja ligimesearmastus kogu selle hulluse sees kaduma kipub. Mida vähem iseendaga rahul ollakse, seda rohkem kõlab kriitikat kõige ümbritseva suhtes.
Kui kogu aeg oleks lõpp mõnus olla, siis ju miski ega keegi ei häiriks. Käisin Ameerika muusikaauhindade jagamisel. Keegi ei meeldinud. Ühed ja samad produtsendid, samad vanad PR-trikid. Käin maailmas ringi, üks asi on nõme, teine asi mõttetu.
Siis aga vaatasin ennast ükspäev kõrvalt ja märkasin imestusega, et minust on saanud keegi, kes ma olla ei taha. Küll kõvasti targem kui varem, aga samas polnud mul enam ühegi asja kohta positiivset arvamust. Tundsin ennast silmakirjalikuna, sest paljusid asju, mida iga nurga peal kõva häälega kuulutan, ma enam ise ei järginud.
Kuni läksin külla Disney plaadifirma bossile. Teate küll, «Hannah Montana», «The Jonas Brothers», «High School Musical» jne.
Ühesõnaga kõik, mis meid näppe demonstratiivselt kurku toppima ajab. Ootasin kedagi pedofiili moodi tegelast, kes laste pealt pappi teenib ja maailma hävitada tahab, aga tuli välja, et on teine üks ütlemata korralik pereisa, kelle soe olek mind, küünikut, tõeliselt üllatas.
Ta tahtis päriselt head teha ja toota midagi, mis ei räägiks seksist ja pidutsemisest ning millele pisikesed saaksid ohutult kaasa laulda.
Ja siis mõistsin, kui rumal on omada arvamust, ilma päriselt tausta uurimata. Kui rumal minust on kedagi teist arvustada, teda tundmata, tema elusse tõeliselt süvenemata.
Iga saavutus nõuab pisaraid ja iga võit nõuab kompromisse.
Keegi ei saa midagi teenimatult. Mõni tahab säraküünla kombel skandaali tekitada ning kiiresti ja heledalt põleda, teine rühib vaikselt, kuni mäetippu jõuab.
Geniaalsed mõlemad, ainult väärtushinnangud on erinevad. Mõni tahab presidendiks saada, teine kodus lapsi kasvatada. Pole üks tähtsam kui teine, mõlemad tahavad kellegi jaoks olulised olla. Ka presidendil oli ema. Ja ilma oma emata poleks ta täna president.
Sisimas otsivad kõik vaid ühte – armastust. Otsime seda vaid erinevat moodi, eri kanalitest. Tegelikult pole me ju üksteisest nii erinevad midagi, kõik on ühtemoodi kergesti purunevad. Mõni varjab äranutetud silmi kallite päikseprillidega, teine nutab kakskümmend aastat vanasse patja. Aga pisarad on ühtemoodi soolased.
Olgu mul ja teistel edaspidi soovi enne süveneda ja alles siis arvustada ning südant rohkem mõista ja vähem hukka mõista.
Soovin kõigile kaunist rahuaega, segamatut iseenda sisse vaatamist ja kuhjaga sõbralikkust.