Anna-Maria Galojan soovitab väärtuslikke filme nautida heas seltskonnas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Noor politoloog Anna-Maria Galojan

FOTO: Olga Venediktova

«Eelkõige usun, et ei tasu olla umbuslikud ja vältida tänavust PÖFFi, kuigi tegemist on järjekorranumbriga 13, vahel võib see olla ka õnnenumber,» filosofeerib noor politoloog Anna-Maria Galojan.

Noor politoloog Anna-Maria Galojan

FOTO: Olga Venediktova

Noor politoloog Anna-Maria Galojan

FOTO: Olga Venediktova

Noor politoloog Anna-Maria Galojan

FOTO: Olga Venediktova

Anna-Maria Galojan: Võib-olla leiavad inimesed just selle aasta 13. Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivalilt endale mõne lemmikfilmi.

Mis tähendus on Sinu jaoks PÖFF-il? 

Filmikunsti võin nimetada üheks oma harrastuseks, kuna olen ka sel aastal teinud oma isikliku kohustuslike filmiprogrammi kava, mida kindlasti tahaks vaadata ehk «MUST SEE». Olen jaganud selle kolmeks; dok. filmid, põhiprogramm ja nn unustatud kino.

Nimeta mõni faforiit?

Selle aasta dokumentaalfilmidest tooks esile: verivärske filmi «Barack Obama: Mees ja tema teekond».  Usun, et seda filmi kindlasti tasuks minna Von Krahli Teatrisse vaatama. Filmis lubatakse valgustada äsja Nobeli rahupreemia saanud mehe inimlikkust, tõekspidamisi ja sihikindlust.

Teiseks dok. filmiks, mida tahaks näha on «Vutikohtunikud». Samuti selle aasta film. Usun, et antud filmist saavad huvitava elamuse, mitte ainult need,  kes kunagi ise jalgpalli mänginud, vaid ka need, kellele lihtsalt meeldib aeg-ajalt jalgpalli vaatamas käia ja kes sellest mängust lugu peavad.

Eriti aktuaalseks teeb filmi «Vutikohtunikud» hiljutised sündmused Iiri-Prantsusmaa jalgpalli mängu ümber.

Mis Sind PÖFFil veel köidab?

Pean PÖFFi oluliseks osaks ka inimõiguste programmi «Vabadus olla vaba». Mulle jäi  kõige rohkem antud festivali osast silma film nimega «Süü presumptsioon», mis näitab õigussüsteemi kallutatust eeldada süüd, mitte süütust.

Ei saa ka üle ega ümber tänavu PÖFFi moefilmide programmi kahest filmist. Üks neist on aukartust äratavast legendaarsest maadamist Coco Chanel. Film «Coco enne Chaneli», kus peaosas mängib noort moeloojat tõeline kaasaegse prantsuse filmi šarmantne täht Audrey Tautou.

Teine moefilm, mis on minu arvates kindlast vaatamist väärt on samuti suurest isiksusest ja USA Vogue emast Anna Wintourist filmis «Septembrinumber».

Ajaloo kunstifilmidest tundub enim huvitav film pealkirjaga «Hamsun», mis räägib kuulsast Norra kirjanikust ja põhjustest, miks Teise maailmasõja ajal mees toetas Adolf Hitlerit.

Kolmandaks PÖFFi filmideprogrammi kava «MUST SEE» osaks on Unustatud Filmifestivali kuuluvad filmid. Nendest lähen kindlasti vaatama eelkõige «Garaaži».

Film, mis lapsepõlvest tundus tüütu ja igav, on  tänaseks leidnud teise varjundi, kuna NSVL kultusrežissööri Eldar Rjazanovi kirjutatud satiiriline komöödia on nagu peegel, mis peegeldab mitte ainult nõukogude ühiskonda vaid teatud määral ka tänapäevast Eesti ühiskonda, kus pole puudu argpükslikkusest, reeturlikkusest, valetamisest, samas ka  aususest ja otsekohesusest.

Usun, et see film paneb mõtlema ja analüüsima, kas ja kui kaugele oleme jõudnud viimase 20 aastaga ning kas me pole mitte ringiga tagasi liikumas?

Olen kindel, et vähemalt paar filmi leiab igaüks meist oma maitsele, mida kindlasti tasuks vaadata ja mille üle on ka järele mõelda.

Samas on minu jaoks vähemalt sama tähitis kui filmi sisu ja kvaliteet, ka see kellega seda vaadata. Seega soovitan väärtuslike filmide vaatamist heas seltskonnas.



 

Tagasi üles