Gregorian pakub Eestis «sakraalpoppi»

Gregorian esineb alati kapuutsiga rüüdes.

FOTO: Repro

Tuleval esmaspäeval esineb Solarise kontserdisaalis kiriku- ja popmuusikat ühendav ansambel Gregorian. Kümnendat tegevusaastat tähistava maailmatuuriga Eestisse jõudnud bänd esitab koos koori ja live-saatega ilmakuulsaid hitte.



Sakraal- ja popmuusika ühendamisel kõlavad lood näiteks Elton Johni, Leny Kravitzi ja Queeni repertuaarist.



Gregoriani esilaulja Richard Collieri sõnul on ta mitu korda kokku puutunud arvamusega, et kiriku- ja popmuusika peaksid eraldi seisma ja nende ühendamine on mõnevõrra labane. «Mina laulan igal pühapäeva hommikul kirikus ja tunnen, kuidas see inimesi ühendab ja neile rõõmu valmistab,» rääkis ta. «Gregorian viib sama efekti suurde kontserdisaali ja nii jõuab see ka mitte tõsiusklike inimesteni – see ei ole ju kuidagi vale või labane.»



Lisaks sakraalmuusikale meeldib Collierile ka klassikaline muusika. «Ma olen õppinud klassikalist laulu ja ma olen laulnud paljudes ooperites,» märkis ta. «Ning minu isa oli kirikus orelimängija.» Kuid Gregorianis laulmine ei ole sugugi ainus amet, mida Collier peab. «Olen jõusaalitreener ja panen kokku treeningkavasid ning seetõttu kuulan ka palju techno’t ja electro’t,» avaldas ta.



Kui tavaelus on Gregoriani liikmed Collieri kinnitusel pigem jutukad ja rõõmsameelsed, siis lavale minnes muudavad nad ilmed tõsiseks ja tõmbavad selga sünged kapuutsiga rüüd. Sestap ei tunne neid keegi tänaval ära ja popstaaridele omast sära nende peale ei lange.



«Minu meelest on see lihtsalt fantastiline, et meid tuntakse laval ja televisioonis meie esinemiskostüümide järgi,» tõdes ta. «Kuulus olemise juures ongi ju kõige õudsem, et sul pole eraelu, aga meil seda muret ei ole.»



Seda, et kõik gregoriaani stiilis laulud kõlavad väga sarnaselt, tunnistab ka Collier. «Aga nagu ma ütlesin, me ei tegele elus ainult sellega ja seetõttu pole me nende laulmisest ka ära tüdinenud,» ütles ta. «Vahet pole, kas ma laulan gregoriaane või ooperit – senikaua kui ma seda naudin ja kirega teen, on kõik hästi.»



Gregoriani on püütud järele teha igal pool maailmas. Nii ka Eestis, kus mõned aastat tagasi lõi laineid ansambel Cardinals. Collier on Eesti katsetustega kursis ning isegi kiidab siinset bändi.



«Ma ei ole eriti nende muusikat kuulanud, aga ma tean, et nad on head, sest gregoriaani laulu fännileheküljel on nad tihti jutuks tulnud,» märkis ta ning lisas: «See, et paljud muusikakollektiivid valivad endale sarnased laulud ja rõivad ning jäljendavad meid, ei häirigi mind eriti, sest ma ei ole ju ainus inimene maailmas, kes niimoodi laulda oskab.»



Eestis saab kuulda valikut  Gregoriani kümne aasta jooksul salvestatud lauludest ning esitusele tulevad laulud ka äsja välja antud kuuendalt stuudioalbumilt «Masters Of Chant: Chapter VI», mis kannab kuulaja läbi tänapäeva muusika aastakümnete.



Arvamus


Jaan-Eik Tulve
gregoriaani õppejõud muusikaakadeemias


Esimene seos, mis Gregoriani-nimelise ansambliga tekib, on McDonald’si restoran.



See tähendab, et kõrvust sisse läheb, aga vaimule midagi ei paku. Kes vähegi maitseelamustega harjunud on, sellel on raske alla neelata. Nende muusika ei ole gregooriuse laul. Nad on võtnud suuremad või väiksemad popmuusika hitid ning esitavad neid võltsvagalikul ja kiretul moel. Gregooriuse laulust jääb see sama kaugele kui Pika jala haltuurakunstnik da Vincist. Inimestele meeldib see sellepärast, et nn mungakuvand koos ihara naishäälega, mis aeg-ajalt kaugusest kostab, tekitab ka kõige väiksemas fantaasias haiglasi ettekujutusi ning ligipääsmatut teadmatust. «Tõelisele valgustumisele» aitab kaasa muidugi ka taha pandud labane tümps.



Samas olen kuulnud väga häid gregooriuse laulu töötlusi või sulandumisi teiste muusikastiilidega, kus on muusika olemust tõeliselt mõista ja edasi anda püütud. Need on lausa nauditavad.

Tagasi üles