Pildi jõud rahvusraamatukogus

Venelase Varvara Alyai võidutöö «Lugu keedetud Semolinast» rahvusvaheliselt raamatuillustratsioonide võistluselt. Foto: Toomas Huik

Näitus

«Pildi jõud»

Rahvusvaheline raamatuillustratsioonide võistlus/näitus

3.–30. november

Tallinnas rahvusraamatukogus, Eesti Lastekirjanduse Keskuses ja Soome Instituudis

Iga kolmanda aasta novembris saavad Tallinnas kokku ilusad raamatupildid. Et nautida Euroopa tasemel illustratsioonikunsti, peaks muidu sõitma Bolognasse või Bratislavasse, kus on sellealased suursündmused. Eesti Kujundusgraafikute Liidu ja rahvusraamatukogu ettevõtmisel tuuakse meile tipud koju. Mitte küll seitsme maa ja mere tagant, hoopis sellesama Läänemere äärest, mille servas isegi oleme.

Rahvusraamatukogus näeb Läänemere riikide parimate raamatukunstnike loomingut. Väljas on üle kolmesaja pildi kuuekümnelt kunstnikult. Piltide kõrval on valik raamatutest, mille jaoks need tehtud on. Läti, Leedu, Saksamaa, Venemaa, Poola, Soome, Rootsi, Norra ja Taani – on igaüks saatnud osalema viis kunstnikku. Eesti korraldajamaana näitab kahekümne autori loomingut.

Jõud kasvab

Kui esimene «Pildi jõud» aastal 2003 mahtus rahvusraamatukogu seinte vahele, siis nüüd avati triennaali raames näitus ka Eesti Lastekirjanduse Keskuses ja Soome Instituudis. Lastekirjanduse keskuse galeriis näeb eelmise triennaali grand prix’ võitnud Taani kunstniku Lilian Brøeggeri isikunäitust ja Soome Instituudis tänavuse triennaali žüriiliikme Hannu Taina pilte.

Lilian Brøegger (1950) tahtis saada maadeavastajaks ja õppida ära kõik maailma keeled. Aga õppis hoopis kunsti. Ta on 30 aastat tegelenud illustreerimisega ja tõdeb, et on veel tuhandeid laade, mida ta pole proovinud. Kunstnikku on kuuel korral esitatud Anderseni preemia nominendiks.

Lilian Brøeggeri lemmikhetk on, kui pliiats pole veel paberit puutunud. Brøeggeri pildid meenutavad lapsekäelisi joonistusi. Need on detailirikkad, natuke naljakad ja väga dünaamilised. Lastekirjanduse keskuses eksponeeritav näitus tegi läbi suure seikluse – käis kellegi lohaka suleliigutuse tõttu vahepeal Hispaanias ja sai viimasel hetkel õnneks üles.

Pilt kodust ära

Hannu Taina (1941) on raamatuid illustreerinud juba nelikümmend aastat. Tema looming kuulub soome endiste ja praeguste laste lapsepõlve heas mõttes «tapeedina». Eriti tuntakse Tainat Uppo-Nalle tõttu. Kunstnik on illustreerinud seda kahekümne seitsmest raamatust koosnevat karukese sarja kolmekümne aasta vältel.

Taina pildid on argielulikud, realistlikud, detailitäpsed ja samas hingestatud. Tema hämarikuhetked ja vihmasajused pildid lummavad vaatajat iseäranis. Raamatu «Härra kuningas» piltide eest sai Taina 1987. aastal Bratislavas grand prix’.

Kui pilt on kodust ära ehk raamatukaante vahelt välja tulnud, raamitud ja seinale riputatud, mõjub see vaatajale teisiti. Pilt on suurem, tähtsam, iseseisvam. Vaataja takseerib seda kunstiteosena. Uurib nähtut, laseb sel enesele mõjuda ja torkab siis nina pildile õige lähedale, et uurida, mis vahenditega kunstnik on pildi teostanud.

Triennaalil märkab rohkelt erilistes tehnikates teostatud töid. Tavapärase joonistamise-maalimise ja võhikule hoomamatute uudsete tehnikate kõrval on vana head kollaaži ja seda üpris mitmest materjalist.

On sellist «lasteaia vanema rühma» stiilis pilti, mille puhul kaua õppinud kunstnik on vaeva näinud, et puhastada end kõigest keerukast ja taas n-ö juurte juurde tulla. Aga näeb ka juveliiri täpsust nõudvaid töid.

Silke Leffleri piltidel on raske eristada, kus lõpeb joonistus ja algab kleebitud motiiv. Ewa Kozyra-Pawlki pildid Anderseni muinasloole «Printsess herneteral» on rangelt võttes lapitöö, aga nii peen, et selle adumiseks peab pildile väga lähedal seisma. J. Racinskaite on kiletanud sulgi, mõnest orava välja lõiganud ja pildiga sidunud.

Kuidas ta suitsuseid taustu genereerib ja sealt pealtnäha juhuvalikul tekkinud laikudest tegelasi vormib, jääb võhikule mõistatuseks. Küllap  mõnegi pildi puhul avaldaks enam imetlust, kui teaks, milliseid vigureid kunstnik on tulemuseni jõudmiseks kasutanud.

Näitus on mitmekesine. Ei saa öelda, et jäme ots oleks mingi kindla laadi käes. On realismi ja mängu kujunditega.

A. Blau realistlik laad kummatigi ei too vaatajat argimaailma, vaid tõstab ta sealt omal moel hoopis ära. V. Alyai sürrid pildid («Lugu keedetud Semolinast») ei lase tükk aega lahti. On kurbust täis pilte nagu

K. Wichmannil loole «Ema nutab» ja lõbusalt karikeerivaid nagu J. Lemmettyl loomade poksikooli jutule.

Näeb värve ja detailirikkust, samas mustvalget ja ühe objekti kujutamist. Nagu ütles dotsent Mare Müürsepp pilte hinnates, et igal rahval on oma Wikland ja Valter.

Raamatuinimesel tekib näitusel pisukene arutluskoht. Kas ja mil määral tekst illustraatorit inspireerib ja/või kammitseb? Niisugustele näitustele tuleb kokku hulk selliseid illustratsioone, millel oma raamatut veel pole ja mõnel juhul üldse ei tulegi.

Illustraator on paberile pannud oma kujutluspildi, mis ei ole tõuget saanud konkreetsest tekstist.

Uus nüanss

Teine seal kõrval on seotud üldtuntud loo külge, mida juba terve rügement kunstnikke on aastakümnete vältel illustreerinud. Nüüd annab tema omakorda piltidega loole uue nüansi. Kas esimesel juhul on kunstnik

eelisseisus, sest võib teha, mida tahab, ja teha serva n-ö puhtale kunstile?

Või on eelisseisus tekstist lähtuv kunstnik, sest vaataja kogeb äratundmisrõõmu ning teda valdab imetlus, kui kunstnik on pildiga avanud selles tuttavas loos senimärkamata allteksti, emotsiooni? Kas need kaks suunda illustratsioonikunstis saavadki üldse omavahel konkureerida? See on vist üks nendest mõttetutest vaidlustest. Vaatajaid-imetlejaid jagub igale pildile.

Oma eelistuse ütles välja rahvusraamatukogus 14 aastat näitusi välja pannud Karl, kellel on ilu suhtes juba teatav immuunsus välja kujunenud. Talle meeldisid Ülle Meistri ürgjõulised illustratsioonid eesti muinasjutule «Küti õnn» ja norra kunstniku B. Rune Lie pilt, millel kergelt stiliseeritud, aga muidu tões ja vaimus talvemaastik. «Toob lapsepõlve talved meelde,» ütles ta.

Esimese triennaali kataloogi saatesõnades märkis Mai Levin tõsiasja, et lasteraamat on punkt, kus täiskasvanu jaoks saavad kokku minevik, olevik ja tulevik. Pole vahet, kas läheneda triennaali piltidele endise lapsena või praeguse kunstihindajana – oma osa saavad näituselt mõlemad.

Grand prix

Varvara Alyai, Venemaa

•    Eesti Kunstnike Liidu auhind – Piret Raud

•    Rahvusraamatukogu auhind – Juss Piho

•    Eesti Lastekirjanduse Keskuse auhind – Maarja Vannas-Raid

•    IBBY Eesti osakonna auhind – Aljoscha Blau, Saksamaa