Dancecall kutsub huvilisi tundi

Tea Raidsalu
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dancecalli eestvedaja Liisa London käib tihti tecktonikuga esinemas.
Dancecalli eestvedaja Liisa London käib tihti tecktonikuga esinemas. Foto: Erakogu

Kolme ettevõtliku noore eestvedamisel sündis sel kevadel tantsukool Dancecall, kus saab muu hulgas õppida džässtantsu, balletti ja ülimoodsat

tecktonik

'ut.


Kooli hing ja südametunnistus Liisa London õpib praegu Viljandi kultuuriakadeemias tantsukunsti. Tantsinud on ta aga kogu elu.


«Üheksa aastat käisin spordikoolis võimlemisrühmas, seejärel proovisin mitmesuguseid tantsugruppe, kuid endale sobivat ei leidnud,» rääkis ta.
See andiski tõuke otsida mõttekaaslasi, et asutada ühiselt kool, kus õpetada stiile, mida siinmail pole varem õpetatud.
Oma kursusekaaslase Kaia Reinupi etteasteid vaadates leidis Liisa London, et tolle käekiri ja ideed on talle meele järele. Nõnda tegigi ta kursuseõele ettepaneku midagi ühiselt ette võtta.

Et paljud täiskasvanud olid kurtnud, et neil pole kohta, kus tantsimas käia, ning teisalt on vähe rakendust eelkooliealistel lastel, keskenduvad nad nüüd just neile vanuserühmadele. «Tulevikus on aga plaanis õppekavva mahutada kõikvõimalikke tantsustiile - nii Eestis juba tuntud kui uusi,» lausus London.

Tecktonik on elustiil

Dancecall on Viljandis ja ka kogu Eestis ainus tantsukool, kus on võimalik õppida noorte hulgas üha moodsamaks muutuvat stiili tecktonik. Mini-tecktonik'u tundi võetakse esialgu 6-10-aastasi.

Rühma juhendaja, Jakobsoni gümnaasiumi õpilase Randel Pomberi sõnul on huvitav jälgida, kui kaugele on võimalik areneda, kui selle stiiliga nii noorelt alustada.

Tema ise on tecktonik'uga tegelnud üle aasta. Esimest korda nägi ta seda tantsu ühes muusikavideos ja see tekitas suurt huvi. Internetist jälgi ajades sai ta teada, et see stiil leiutati kaks aastat tagasi Prantsusmaal, kus noored tantsisid seda klubides elektronmuusika järgi. Need, kes klubidesse ei pääsenud, harrastasid seda tänaval.

«Tecktonik on jõuliselt hip-hopi konkurendiks tõusmas,» hindas Pomber.
Ta tellis Prantsusmaalt endale DVD-d tecktonik'u õppevideotega ja hakkas nende järgi harjutama.

«Tecktonik on väljatöötatud tantsustiil, sellel on oma kindlad baaselemendid. Hip-hopil ja tecktonik'ul on küll sarnaseid jooni, kuid tecktonik rõhub just käte kiirele liikumisele,» kõrvutas Liisa London ning lisas: «Tecktonik nagu hip-hop on elustiil. Kui seda tantsima hakata, siis jäädki seda tegema.»

Randel Pomber on loonud blogi www.dancegenerationestonia.skyrock.com ning Orkutisse on asutatud tecktonik'u kommuun.

Liisa London ja Randel Pomber on mitmel pool Eestis tecktonik'uga esinemas käinud. Esimese kaamerate ees tantsimise kogemuse said nad saates «Talendijaht», mille žüriilt küll positiivset hinnangud ei pälvinud.

Koos rühma noortega osalesid nad tänavu «Koolitantsu» festivalil. See oli ka esimene kord, kui nimi Dancecall kasutusse võeti. Nii sai see ühtlasi kooli nimeks.

Randel Pomberit ja Liisa Londonit näeb tantsimas ka värskes muusikavideos Triple Y feat. «Experience» (vocal edition), mida saab vaadata ja alla laadida veebist www.tre.ee või Youtube'ist.

Lapsed tunnevad liikumisest rõõmu

Päris väikestele tantsuhuvilistele on Dancecallis praegu kaks rühma: laste tantsutund ja ettevalmistus tantsuks. Laste tantsutundi annab Kaia Reinup.
«Minu eesmärk on, et lapsed tunneksid mõnu liikumisest ning areneksid nende rütmitunne ja koordinatsioon. Sihiks pole esinema minna, vaid lihtsalt nautida loovat tantsu,» selgitas ta.
Sellesse rühma on oodatud nii poisid kui tüdrukud.

Tantsuks valmistab lapsi ette kultuuriakadeemia kolmanda kursuse tudeng Elina Päiviö, kes on pärit Soomest.
«Selles grupis tehakse sisuliselt sama, mida laste tantsutunnis, kuid selle vahega, et eesmärk on koolitada tugeva aluspõhjaga tantsijaid. Tunnis omandatakse eri stiilide tehnikat mängude ja lõbusa tantsu kaudu,» rääkis Liisa London ning nentis: «Kes on kunstipärasem ja loovam, peaks minema Kaia tundi. Kes on praktilisem ja ambitsioonikam, sellele sobib Elina õpetus.»

Väikesi tantsijaid ootavad Dancecallis ka balletitunnid.
«Õpetame küll balleti aluseid, kuid üritame sisse tuua tänapäevaseid suundi, hoides tantsija keha ja kummutades väidet, justkui oleksid kõik balletitantsijad vigased,» kõneles London.
Kui teised tantsutunnid on kaks korda nädalas, siis balletiõpilased peavad treenima kolm korda nädalas, et treeningud oleksid tulemuslikumad.
«Ballett on samuti ambitsioonikate laste tund,» lisas London.

Tantsusaal sai ilusaks ühisel jõul

Täiskasvanud saavad Dancecallis õppida džässtantsu, mida juhendab Kaia Reinup. Sellesse tundi on oodatud inimesed alates 20. eluaastast.
«Eesmärk on nautida liikumist ja õppida, kuidas tantsija saab oma keha kasutada,» sõnas Reinup. «Soovin, et tundi tulnud õpiksid oma keha tunnetama ja oskaksid seda arendada.»
Õpitakse eri stiile, näitkes latiinot ja contemporary jazz'i.
«Oleks tore, kui inimesed ise ütleksid, mida nad tahaksid tunnis teha. Tuleksime neile kindlasti vastu,» julgustas juhendaja.

Korralikku tantsusaali pole Viljandis Liisa Londoni sõnul sugugi lihtne leida. «Minu tingimused olid, et ruum peaks asuma kesklinnas, olema suur ja selles peab olema õhku,» loetles ta.
Viimaks siiski vabanesid Leola majas arhiiviruumid, mis koos õpilaste ja sõpradega ajapikku ühiselt üles vuntsiti. «Diskokuuli tõin mina!» muheles Randel Pomber.

Noorte loodud tantsukoolist lõikavad kasu ka kultuuriakadeemia tantsutudengid, kes saavad seda saali kasutada praktikatööde tegemiseks.
«Tahame, et meie koolis oleksid alati noored õpetajad, kes on kursis uudsete suundadega ja kel on värskeid ideid,» lausus London.

Õpilased, kes tulevad tantsukooli, peavad täitma põhjaliku ankeedi, milles tuleb kirjutada ka oma tervisehädadest. Seda ei ole tarvis kellegi uudishimu rahuldamiseks, vaid seetõttu, et treener ei paneks kedagi tegema harjutusi, mis võivad talle liiga teha.
«Keegi ei tohi siin, pisar silmas, kannatada. Oma terviseprobleemide tunnistamine ei ole nõrkuse märk,» julgustas London.

Lõpetuseks ütles Liisa London, et ootab õpilastelt avatust ja julgust oma soove õpetajale välja öelda. «Põhjalik tagasiside aitab nii õpilast kui õpetajat,» rõhutas ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles