,
Näitleja Ines Aru arvab, et igal inimesel on oma elu kiri, mille järgi tema elu kulgeb. Inese enda elu kiri on olnud tööalaselt muutusterohke ja eraeluliselt stabiilne. Ta kuulub legendaarsesse Panso kooli esimesse lendu. Tema kaheteistkümnest kursusevennast on elus vaid kaks: Aarne Üksküla ja Tõnu Aav, mõlemad näitlejana praeguseni aktiivsed.
Viis kursuseõde - Meeli Sööt, Maila Rästas, Siina Üksküla, Linda Olmaru ja Sirje Raudsik - enam teatris ei mängi. Ines, kursuse noorim (sündinud 1939), on siin erandlik: kuigi juba ligi viisteist aastat vabakutseline-pensionär, on ta kogu selle aja teatritööga hõivatud olnud, kord intensiivsemalt, kord tagasihoidlikumalt. Põhiliselt on teda uuesti üles leidnud teatrid, mille koosseisu ta varem on kuulunud: Rakvere teater ja Vanalinnastuudio (nüüd Vana Baskini Teater), aga ka teised, samuti vabatrupid.
2003. aasta tõi Inesele naispeaosa Rakvere teatri „Džinnimängus", praegu on tema muude rollide seas olulisem Roosamamma Rakvere teatri „Oscaris ja Roosamammas" - loos leukeemiasse surevast poisist, kus teiseks osaliseks on loo lavastaja Üllar Saaremäe. Kahe hea näitleja köitvas duetis mängib Ines oma Roosamammat vaikselt ja suure sisendusjõuga.
Üldse on Ines oma elu kirja rahutut rada järgides olnud peaaegu kõigi Eesti teatrite näitleja peale Linnateatri: Ugalas, Vanemuises, Rakvere teatris, Vanalinnastuudios, Salong-Teatris; ta on mänginud ka Endla ja Draamateatri laval, töötanud Filharmoonias, olnud Tallinna Pedagoogilises Instituudis õppejõud, teinud estraadi, koostanud ja esitanud luulekavasid, esinenud raadios ja telelavastustes, mänginud filmis. Sedavõrd muutusterohke pole olnud ühegi tema kursusekaaslase teatrielu.
Ka Inese päritolu on erandlik.
Teie ja Marju Lauristini päritolus ja lapsepõlves on mõndagi sarnast: nii nagu Marjul, arreteeriti ka teie vanemad 1920. aastatel Eesti Vabariigis töölisliikumisest osavõtjatena ning mõisteti sunnitööle, kust vabanesid alles 1938. aasta amnestiaga. Nii nagu Marju vanemad, abiellusid ka teie ema ja isa pärast vabanemist ning perre sündis veel enne sõja algust tütar.
Nii nagu Marju, evakueerusite ka teie koos emaga Venemaale, teie mõlema isad aga hukkusid 1941. aasta augustis evakueerimislaevadel. Erinevus on küll selles, et kui Marju ema Olga Lauristin elas Eestisse tagasitulnuna üle saja aasta vanuseks, siis teie ema, luuletaja Leena Laid-Parker suri Venemaal 40-aastasena vanglas saadud tuberkuloosi. Teid kasvatas lapsepõlves Eestis teie vanaema.
Kas see päritolu on teie elu kuidagi mõjutanud?
Vanaema sai personaalpensioni, nii et mingisugune toit oli meil alati laual. Oma korterit Ahju tänaval me tagasi ei saanud, seal olid teised inimesed juba sees. Saime sealt ühe toa, kuhu panime madratsite sees maha turult ostetud õled. Veel oli meil üks kapp, rohkem mööblit ma ei mäleta.
Isast ja emast ma midagi eriti ei teadnud, vanaema rääkis neist vähe. Nende elu ja vanglasoleku üle olen ma hakanud mõtlema täiskasvanuna. Ema oli 20-aastane Hiiumaalt tulnud töölistüdruk, kui ta mõisteti teistsuguste ühiskondlike vaadete eest eluks ajaks kinni. Olga Lauristin kui haritum õpetas vanglas minu vähese kooliharidusega ema, ema hakkas vanglas luuletusi kirjutama.
Me käisime Marjuga mõlemad algklassides Tatari tänava koolis. Marju oli hiilgava mäluga ja hea peaga tüdruk, ta haaras kõike lennult, mina hiilgava mõistusega silma ei paistnud. Neil oli kodus tohutu raamatukogu. Minagi olin suur lugeja, mul olid 12-aastaselt läbi loetud kõik Nobeli preemia laureaadid, mida sain ühe mind mõjutanud sõbra raamatukapist. Marjuga olen suhelnud natuke ka hiljem Tartus elades, kui Marju oli tudeng.
Olete öelnud, et Stalini surma ajal te nutsite. Kuid hiljem te parteisse ei astunud?
Noh, see nutmine oli lapsepõlves. Ega ma ei teadnud sel ajal millestki midagi, ma ei olnud ei ühe ega teise poole poolt. Vanaema ei teinud mulle mingit ajupesu.
Hiljem, kui töötasin Filharmoonias, oli võib-olla minu n-ö sobiv päritolu üks põhjus, miks valiti mind nende hulka, kes saadeti Mordva vangilaagritesse poliitvangidele esinema.
Kui mulle see ettepanek tehti, mõtlesin ma: „Oojaa! Missugune elukogemus!" Arvasin, et seal hoitakse kinni väga halbu inimesi, ikkagi üldjoontes pätte. Mõtlesin, et neid näost näkku näha on ju fantastiline. Tegelikult oli see ränk elukogemus: ma ei olnud midagi sellist näinud, ma ei kujutanud ettegi, et midagi nii julma võiks inimeste vahel toimuda ainult poliitiliste erimeelsuste pärast.
Seal oli ka eestlastest vange. Lugesin ka Paul-Eerik Rummo luulet ning üks moldaavlasest vang tuli mind pärast tänama: et ta ei saanud küll midagi aru, aga minu häälekõla meeldis talle tohutult.
Mordvas käisime seitsmes vangilaagris, olime seal sügisel vastu talve. Seal oli kujuteldamatu pori - mitte lihtsalt pori, vaid püdel pori põlvini. Kui sealt ära tulime, oli võimalus nädal aega omapäi Moskvas olla. See nädal oli mulle nagu elu üle järele mõtlemise ning järelduste tegemise, samas tohutu abituse nädal. Elasin tol ajal Moskva teatriinstituudis õppiva Kaarin Raidi ühiselamutoas ja Kaarin Raid aitas mul sellest abitust seisust välja tulla.
Olete oma vanematelt ilmselt pärinud mässulised geenid, sest olete mitmes teatris ja mitmes olukorras ägedalt oma protestimeelt avaldanud. Ugalasse näitlejaks suunatuna olite täis protestimeelt peanäitejuht Aleksander Satsi ja tema töömeetodi vastu, mis oli väga kaugel sellest, mida olite teatrikoolis Panso käe all kogenud. Vanemuises tõstsite koos kursusekaaslase Jaan Sauliga mässu inimesi sõimava Kaarel Irdi ja tema töömeetodi vastu.
Rakvere teatris läksite vastuollu oma kursusekaaslase, teatri peanäitejuhi Rein Olmaruga, mille tõttu jäite ilma Kõrboja Anna rollist, Pedagoogilise Instituudi õppejõuna tekkis teil algul päris ränk konflikt tudengitega. Olete ägedalt kaitsnud oma seisukohta ka erimeelsuste puhul partneritega teatris. Te ei lähe vist kompromissile, kui oma tões kindel olete?
Kui nüüd tagasi vaatan, siis oleksin võib-olla võinud veidi vähem suud pruukida. Nüüd võib-olla enam nii ekstreemselt ei käituks. Aga ju see trots ja mässumeel mulle sobimatute asjade vastu on kirjas minu elu kirjas.
Ometi olete koos Jaan Sauliga ette võetud mässuga Kaarel Irdi vastu jätnud märgi Eesti teatri ajalukku.
Vanemuiset, Irdi ja Kaidut kiideti tol ajal, 1963.-1964. aastal, kui mina seal olin, ajakirjanduses tohutult. Meie olime selle asja sees ja nägime, missugune köögipool oli. Seal oli isikukultus oma kõige paremas vormis esindatud.
Ma läksin Vanemuise direktori Kalvo juurde ja ütlesin, et niimoodi nagu Ird ei tohi inimestega käituda. Aga kellele see meeldib, kui üks plika hakkab hüppama! Moraalseks toeks Irdi kukutamise juures olid meile Kalju Haan ja Leenu Siimisker. Siimisker oli elutark inimene, aga sinisilmne nagu me kõik, kes me arvasime, et mingi kiri keskkomiteesse võiks aidata. Me ei tajunud üldse selle süsteemi raudset käekirja. Meie ettevõtmisest polnud mingit kasu ja ma lahkusin Vanemuisest.
Pärast Vanemuiset läksite Filharmooniasse, tegite estraadi ja hiljem muutusite ka Elisabeth Jõhviks.
Elisabeth Jõhvi mõtles Reklaamiklubis välja minu kursusekaaslane Madis Ojamaa. Alguses oli see minu jaoks ainult võimalus esineda. Ma ei saanud asjast üldse aru, see tekst ei olnud minu jaoks isegi naljakas. Aga kuna teistele meeldis... Nüüd tagasi vaadates saan aru, et need tekstid võisid tolles ajas mõjuda küll. Elisabeth Jõhvi kuju oli üles ehitatud sellele, et kõike seda, mida inimesed jaatasid, Elisabeth Jõhvi eitas ja vastupi
Olete kogu elu teatri kõrvalt teinud ka estraadi. Mida estraad endale pakub?
Ühelt poolt on see muidugi teenimisvõimalus. Kontakt publikuga - kui tunned äkki, et oled saavutanud saalis istujatega kontakti, mõttekaasluse, ka tõsistes lavastustes - seda me otsime ju kogu elu.
Miks inimesed armastavad nalja? Sellepärast, et lõdvestuda koos teistega ja tunda koos sellest rõõmu. Inimene muutub vabaks ja altiks igasugustele mõtterändudele.
Vanalinnastuudios olite 14 aastat, Baskiniga riidu ei läinud, aga tulite sealt ometigi ise ära. Nii nagu olete ise ära tulnud kõigist teistestki teatritest, kus olete olnud: Ugalast, Vanemuisest, Rakvere teatrist, Salong-Teatrist, ka Pedagoogilise Instituudi õppejõu kohalt. On see olnud mingite uute väljakutsete otsimine, mingi seesmine rahutus?
Vanemuisest tulin ära, sest mul ei oleks pärast Irdi-vastast mässu seal enam tööd olnud.
Vanalinnastuudiost tulin ära, kui sain aru, mida Baskin tahab ja mismoodi see töö käib. Siis ma tahtsin midagi uut tundma õppida. Ma uskusin, et igal pool on veel mingeid muid variante, kuidas teatrit teha.
Ma otsisin muutusi! Kui ma nüüd oma elule tagasi vaatan, siis mille muuga ma tegelenud olen: muudkui muuta, muuta, muuta! Kui üks asi on meeldivalt selge ja hästi ladusalt laabunud, siis ma hakkan äkki otsima uut sära, igatsema mingisuguse muutuse järele!
Millised inimesed on teid elus mõjutanud, teile midagi õpetanud?
Muidugi Panso. Panso kõige suurem teene minu jaoks oli see, et ta õpetas mind unistama: unelema teatrist ja sellest, missugune võiks olla õige teater ja kuidas peab teatrisse suhtuma. Ühesõnaga andis eetilised alused. Tema juures oli küll väga raske õppida, sest tekkis tohutu alaväärsuskompleks: ma ei küüni elu sees selleni, mida ta nõuab. Aga ma sain sealt unistamise võime.
Siis Ugalas Karl Ader - Kaarup -, kes võttis käest kinni ja ütles, et mõtleme nüüd selle asja üle. Ta oskas panna endaga koos otsima.
Rakvere teatris on viimastel aastatel mulle palju õpetanud lavastaja Eili Neuhaus. Tema lavastust „Lesed" mängisime viis aastat ja käisime sellega esinemas Ameerika ja Kanada eestlastele.
Irdi-vastase mässu ajal sattusin Tartu kirjanike seltskonda: Artur Alliksaar, Ehin, Kaplinski, Kaalep, Suuman. Suhtlemine selle vaimse seltskonnaga aitas mind Vanemuise-masendusest välja tulla. Alliksaare juures käisime paar korda kodus: ta elas ühes Eesti-aegses põlenud majas, tema toas ei olnud midagi peale magamisaseme, maast laeni riiuli käsikirjade ja raamatutega ning kirjutusmasina. Alliksaar elas kohutavalt intensiivselt, ta oli vangis olnud, tal oli luutiisikus, sissetulekut eriti ei olnud. Ta oli nii kirgastav, nii teistsugune inimene, ma ei olnudki teist niisugust näinud.
Olen olnud ja olen senini armunud Betti Alverisse ja tema luulesse. Ma ei ole teda näinud, aga Tartus elades käisin mööda tema kodust Koidula tänaval ja mõtlesin: siin ta siis elab ja kirjutab! Mulle meeldib tohutult tema luuletus:
Üht lootust ma vajan, olen alati vajand,
et iial ei algaks julm lobisev sajand.
Mind on rasketel hetkedel aidanud Ernst Enno luule. Mulle tundub ta nii lähedane, nii minu laadne, ainult et tema oskab ennast väljendada, aga mina mitte. Kõik on Ennol nii selge ja arusaadav. Tema juurde jõudmine on jälle nagu elu kiri.
Eino Baskin on öelnud, et Ines Arule sobivad kiiksuga rollid. Kuidas sobituvad lüüriline Enno ja kiiksuga rollid ühe inimese nahka?
Mina nimetaksin seda teistmoodi: minu meelest on Enno ka kiiksuga. Täpselt niisuguse kiiksuga, mis mulle meeldib. Mind on köitnud saladused oma tegelaskujudes ja ka luules. Ma saan oma tegelaskujust aru, kui ma mõistan tema liikumapanevaid jõude.
Mulle on öeldud, et ma mõistan inimesi. No ma leian, et ma ei mõista sugugi, aga ma tunnen inimesi. See kuulub meie elukutse juurde. Kui hakkad trafaretse tüübi tagant inimeses sügavustesse minema ja tema saladusse tungima... Mõnes on see saladus niivõrd sügaval ja avaldub hoopis teisel kombel - see ongi see, kui saad aru, mille nimel inimene üht või teist asja teeb ja kuidas ta seda teeb.
Millised inimesed teile istuvad ja millised mitte?
Mind huvitavad ausad ja siirad inimesed. Mulle meeldib, kui inimene on siiras. Seebikad peaksid teatrikoolides olema sunduslik õppeaine, sest need näitavad, kuidas ei tohi teatrit teha, kuidas inimesed ei ole siirad, nad on mingis vales olekus, stambis.
Kuidas meeldivad teile ennast haletsevad inimesed?
Need ma tunnen ära, sest ma olen ise tohutu enesehaletseja! Ainult seda ma olengi! Vanaduses olen püüdnud hakata sellest jagu saama. Ma annan endale aru, et enda alandamine ja endas urgitsemine võib mõttetu krahhini välja viia. See ei ole eriti sümpaatne.
Mulle meeldivad niisugused vanad inimesed, kes on õpihimulised. Kes ei ole veel punkti pannud, et hakkame lõpetama, hakkame lõpetama...
Miks paljud andekad näitlejad ei saa teatris väärilist tööd?
Mulle tundub, et teater kui organisatsioon ei ole selline, nagu ta olema peaks. Niisugused inimesed on haruldased, nagu Panso oli - Panso tegi teatrit oma unistuse pärast. Ta tahtis teostada seal oma mõtteid ja unistusi.
Aga praegu on enesekehtestamine nagu tähtsamaks muutunud. Teater peaks olema ideaalis aitamise koht -- nagu kirik. Panso suhtuski teatrisse nagu jutlustaja kirikusse: sa ei kehtesta mitte ennast, vaid sõnumit.
Kas vajate tunnustust?
Kõik näitlejad vajavad tunnustust! Aga kui mind väga kiidetakse, siis on mul ebamugav olla. Tegelikult on tunnustus see, kui sa ise ennast väärtustad. Selles suhtes olen mina meeletu argpüks olnud, et ma ei julge ennast väärtustada. Aga hetkedel, kui ma olen ennast väärtustanud, on see minu jaoks kõige õigem tunnustus olnud. Kui mulle öeldakse, et ma olen hea või mängin huvitavalt, siis sellel hetkel on mõnus küll, aga siis hakkab kohe kriitikameel tööle: mis ma siis nii tegin, ma oleksin võinud ju seda palju paremini teha. Aga natukene väljastpoolt tunnustust saada - kõik vajavad seda!
Rakvere teatrit olete pidanud kõige rohkem oma koduteatriks, Rakvere linn sai teile saatuslikuks ka eraelulises mõttes. Tutvusite seal 30-aastaselt oma abikaasa, inseneriharidusega Kaarel Aruga.
Jah, elasime mõlemad Rakvere võõrastemajas ja seal ka tutvusime. Abiellusime, saime Rakveres korteri ja Rakveres sündisid ka tütar ja poeg.
Elate senini stabiilselt ühesainsas abielus. Mis tagab abielu stabiilsuse?
Seda ei oska mina öelda. Mu mehel on tohutult hea huumorimeel. Ta on üldiselt tagasihoidlik inimene, vastupidi minu niisugusele... ma isegi ei oska öelda, mis asjale! Mina ei oska nalja teha, aga oskan hinnata, kui keegi tõesti head nalja teeb. Mulle tundub, et minu sõbrannad ja tuttavad tulevad meile külla rohkem minu mehe kui minu pärast, sellepärast, et mina olen ootamatu ja mõningas mõttes arusaamatu kuju, aga minu mehe soojus ja naljasoon lihtsalt tõmbavad inimesi ligi.
Mida teevad teie poeg ja tütar?
Tütar Assol töötab Postimehe reklaamiosakonnas, poeg Käärt on arvutigraafik. Mõlemad on juba üle kolmekümne. Tütrepoeg Kullo-Kalev on kaheksateist ning gümnaasiumiõpilane, möödunud aastal oli ta Brasiilias vahetusõpilaseks. Üheksa-aastane tütretütar Ivonna-Ly Pachel õpib Prantsuse Lütseumis.
Elame Pirita jõe ääres, aknast avaneb vaade suurtele iidsetele puudele.
Oma suvemajja Hiiumaal Mardihansu lahe ääres olen viimastel suvedel vähe saanud. Mul on seal nii metsa kui merd - saab mere ääres olla ning mere peale vaadata.
Kuidas suhtute seisukohta, et naisnäitleja peaks valima kas teatri või lapsed, kuna muidu ei saa kummalegi täiel määral pühenduda?
Mina ei ole endale seda küsimust kunagi niimoodi esitanud. Minu arvates on perekond ja lapsed ikka kõige tähtsamad. Kui sul on võimalik nende kõrvalt teatrit teha, siis tee seda!
Teater on looming. Aga lapsed ja abikaasa - see on sinu elu. Kui saad selle kõrvalt loomingut teha, on väga hästi. Minul on niimoodi olnud, on vedanud. Sel ajal kui sõitsin vana Baskiniga ringi estraadikavaga „Viimane rong" ja esinesin televisioonis, jäi mu tütar bronhiaalastmasse. Seadsin siis asjad nii, et öösiti magasin haiglas oma tütre peatsis ja päeviti tegin oma esinemisi.
Teil on olnud mõningaid suuri osi, aga enamjaolt olete mänginud siiski mitte-peaosi. Kas olete igatsenud ka suuri rolle?
Ei ole. See ei ole tähtis. Tähtis on see, et asi, mida me teeme, omaks ühesugust hingust. Et selles oleks saladus, et selles oleks mingi ennast tiivustav mõte. Näiteks „Täismäng", mis on tehtud filmi „Püksid maha!" järgi. Algul tundus, et mis tükk see on! Aga dramatiseeringu tegija Rünno Saaremäe on sealt välja kirjutanud just selle loo valupoole: et inimesed lähevad kas või läbi seina, et põhjendada enda olemasolu. Ja see köidab inimesi, vaataja võrdsustab end lavarollidega. Sellepärast käivad inimesed seda lugu vaatamas, mitte ainult sellepärast, et mehed ennast seal riidest lahti võtavad. Mängime seda lavastust juba viiendat aastat.
Et oma praegusele küllalt suurele töökoormusele vastu pidada, peab teil päris hea tervis olema.
Tervisega ei ole mul suuremat probleeme olnud. Puukentsefaliit (Ines sai puukentsefaliidi kuus aastat tagasi - M.B.) võttis mul mälu nagu vähemaks. Aga ma olen paljajalu käija ja see ehk on aidanud tervist hoida. Võib-olla see, et olen natuke liiga paksuks läinud, see on ainukene... Ega see tervisele hästi ei mõju!
Kas kujutaksite ette olukorda, kus oleksite ainult oma perekonna keskel?
Absoluutselt mitte. Ma ei oska elada normaalset elu. Õigus oli Gunnar Aarmal, kes ütles, et näitlemise kunst toob kaasa selle, et näitlejad muutuvad kõik skisofreenikuks. Minu meelest väga õiget juttu rääkis! Ma ei oska elada normaalset, rahulikku, turvalist, tasakaalukat elu - absoluutselt! Nii kui ma olen omaette ja mul ei ole tööd... seda elu ma elada ei oska!
Ma olen mõelnud, et kõik inimesed peaksid välja mõtlema endale sellise variandi, et nad ei peaks tegema kogu aeg ühte ja sedasama tööd, vaid otsima erinevaid lähenemisnurki kas antud tööalale või vahetama töökohta. See soodustab avaramalt mõtlemist, fantaasiat. Inimese fantaasia on üks eriline liikumapanev jõud!
Millest moodustub teie arvates inimese saatus? On see iseloom? Juhused?
See on elu kiri, mis on iga inimese jaoks olemas. Inimeseks olemine on nagu spiraal - kuidas ta seal jookseb, kas edasi või tagasi. See on muster, mis kordub. Olukorrad on erinevad, aga see, mis toimub, on sama. See, mis inimestega juhtub, sisaldub juba nende elu kirjas.
Miks mina siin kõiksuses just need vanemad valisin? Miks sattusin esinema vanglatesse, kus mu vanemad on olnud? Ma nagu peaksingi mässama, seisma vastu asjadele, mis ei ole mulle omased. Ka iseloom on üks elu kirja osa.