No99 toob lavale klassikalise loo orjusest ja orjusetusest

Janar Ala
, kultuuriajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastaja Tiit Ojasoo.
Lavastaja Tiit Ojasoo. Foto: Artur Sadovski

Laupäeval esietendub teatris No99  Harriet Beecher-Stowe’i «Onu Tomi onnike» Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi laavstuses. Kindlasti üks tänavuse suve olulisemaid teatrilavastusi. Küsisime sel puhul lavastaja Tiit Ojasoolt mõned küsimused.



Millist lugu te esitate, millised on rõhuasetused?


Lavastus jutustab traagilise loo neegerorjast Tomist, nagu me seda Beecher-Stowe’i romaanist tunneme. Rõhuasetused on meil pisut teistsugused kui romaanis. Beecher-Stowe’i romaan aitas omal ajal suuresti kaasa orjuse likvideerimisele, see püüdis oma kaasaegsetele seletada, et neegrid ei ole loomad, vaid inimesed. Kui tänapäeval rääkida, et neegrid ei ole loomad, vaid inimesed, siis selline algpostulaat juba kõlab väga veidralt. Küsimuses, kas neegrid on inimesed või loomad, ei tohiks kellelgi kahtlust olla. Aga mis eesti keeles puutub neegri tähendusse musta töö tegijana, siis võib-olla ei olegi see positsioon ühiskonnas nii palju muutunud. Need ekspluateerijad teevad seda ehk veidi peenemal kombel, aga jõujooned on ühiskonnas suhteliselt sarnaseks jäänud.



Kas praeguses nn surutiseolukorras on see neegriks-olemine kuidagi aktuaalsem ka? Levib suhtumine, et kui sul on töö, siis ei peaks ka eriti kobisema.


Nii räägitakse jah ja kahtlemata võibki töö olemasolu üle rõõmus olla. Aga teisest küljest, kui seda töö olemasolu kasutatakse ettekäändena selleks, et sundida töötajat oma eneseväärikust kaotama, siis see enam nii lihtne küsimus ei ole.



Kui truud te Harriet Beecher-Stowe’i tekstile, tegelastele ja sündmustikule olete?


Väga truud oleme. Juurde kirjutatud on seekord minimaalselt. Ütleme nii, et 98 protsenti tekstist on Beecher-Stowe’i sulest. Tegevus toimub ikka 19. sajandi keskel Ameerika lõunaosariikides. Algab see siis Kentuckyst ja rändab kuhugi New Orleansi lähedale farmi.



«Onu Tomi onnike» aitas kaasa neegrite vabastamisele. Kirjutate lavastuse reklaamtekstis: «Orjus kaotati. Neegri süda laulis. Nii kõlab hea lõpp.» Kas teie lugu lõpeb ka hästi. Kas süda laulab?


Ei, meie lugu nii hästi ei lõpe. Eestikeelne tõlge on lühendus originaalromaanist. Originaalromaanil on ka see neegrite vabastamise peatükk juures. Kui aga vaadata neid peaaegu 150 aasta taguseid sündmusi ajaloolises perspektiivis, siis võib näha, et orjus pole kuhugi kadunud. Ei otseses ega kaudses mõttes. Onu Tomi eest maksti omal ajal praeguses vääringus üle saja tuhande dollari. Onu Tom oli väga kallis.



Tänapäeva Malis aga räägitakse, et võib osta endale 40 dollari eest orja. Toimunud on hindade langus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles