Emadepäeva kirjad: Kuidas naised küll suudavad!

Anu Saagim
, peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oktoobris pisitütre Johanna emaks saanud Kelli Uustanil ilmus ka esimene sooloalbum «Kuni pöördub tuul». Ajakirjaniku ja fotograafi küllatuleku puhul haaras lauljatar ripsmetuši, et rõõmust kahe «lapsukese» üle niigi säravad silmad veel kaunimaks teha.
Oktoobris pisitütre Johanna emaks saanud Kelli Uustanil ilmus ka esimene sooloalbum «Kuni pöördub tuul». Ajakirjaniku ja fotograafi küllatuleku puhul haaras lauljatar ripsmetuši, et rõõmust kahe «lapsukese» üle niigi säravad silmad veel kaunimaks teha. Foto: Marina Puškar

Umbes kuu aja eest kuulutas Elu24 koostöös reisifirma Horizon Traveliga välja jutukirjutamisvõistluse isadele «Minu naine väärib seda!»

Ootasime meestelt kirjatükke, mis oleks kauniks põhjenduseks:

Miks just tema naine ja laste ema oleks väärt üht mõnusat puhkusenädalat imelisel Kosi saarel? Peaauhinnaks pakkusime reisi kahele Kosi saarele majutusega 3* hotellis koos hommikusöögiga.

Teie ees on 5. võistlustöö: «Kuidas naised küll suudavad!»

Tänapäevane kiirustamine tormamine ja mammona kokku ajamine perele parema elujärje võimaldamiseks, pole ka meie perest mööda läinud. Meil on kaks last 2,5 aastane tütar Arabella ja kaheksakuune poeg Janari ning lisaks veel laste mõnus sõber labrador Lucky.


Kohtusime Eveliga kuus aastat tagasi Palmse mõisas, seal me ka neli aastat tagasi abiellusime. Kohtumise päevast alates olime kui kokku kasvanud ja tegime kõike koos.

Üritasin isegi võimalikult palju tööülesandeid kolleegidele edasi delegeerida, et võita väärtuslikku aega oma ingliga koos olla. Oleme teineteise parimad sõbrad, me saame kõiges teineteisele toetuda.

Sellest hetkest alates, kui me saime rõõmustava uudise teada, et meie perre sünnib peagi esimene laps, halvas mind tüüpiline meeste kompleks, et mina vastutan pere majandusliku heaolu pärast ja kui midagi on vajaka, siis vasutan vaid mina.

Seega tasapisi hakkasin rohkem tööd tegema ja kodust kauem ära olema. Õnneks oli minu naisel nii palju julget pealehakkamist, et ühel õhtul oli ta organiseerinud romantilise õhtusöögi, mille käigus saime endas olevad hirmud ja kartused ning kohustused selgeks rääkida ning tegevused tähtsuse järjekorda seada.

See on niivõrd lihtne ja loogiline, et pere on number üks ja alles siis töö ja kõik muu.

Eveli on lastega argipäeviti kodus, aga pühapäeviti on ta ema veel paljudele teistele lastele. Nimelt juhendab ta kunstiringi tegevust, kus käib palju lapsi keda on vaja õpetada ja anda esimesed teadmised loovusest.

Aga ka nädala sees on paljud neist lastest meil ja mängivad või joonistavad ja meisterdavad. See on imekspandav, kuidas ta suudab ja oskab kogu aeg lastele midagi uut ja põnevat välja mõelda ja saavutada nendega kontakti.

Üks vägevamaid pealehakkamisi oli Arabellat oodates õppima asumine Luua Metsanduskooli. Seda küll kaugõppe vormis kolm päeva iga kuu.

Kui Arabella oli sündinud, siis käisime emmega koos koolis ja mina hoidsin väikest printsessi. Selles koolis sai käia ka Janari, seda küll emme kõhus. Ja seda kõike suutis ta teha ilma mingi pausita ning akadeemilise puhkuseta.

Ma tunnen tõelist tänuvõlga oma abikaasa ees. Kuidas ta on meie peret hoidnud ja sidunud, enamik vahvaid algatusi tuleb ka temalt. See reis oleks pisikene tunnustus tema meeletule panusele oma pere heaolu saavutamiseks.

Allan

Elu24 lugejad, palun avaldage ka teie arvamust, kuidas teile Allani kirjatükk meeldis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles