Emadepäeva kirjad: Olen muutunud mees

Anu Saagim
, peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sügis Põhja-Ameerikas
Sügis Põhja-Ameerikas Foto: AP / Scanpix

Umbes kuu aja eest kuulutas Elu24 koostöös reisifirma Horizon Travel-iga välja jutukirjutamisvõistluse isadele «Minu naine väärib seda!»

Ootasime meestelt kirjatükke, mis oleks kauniks põhjenduseks:

Miks just tema naine ja laste ema oleks väärt üht mõnusat puhkusenädalat imelisel Kosi saarel? Peaauhinnaks pakkusime reisi kahele Kosi saarele majutusega 3* hotellis koos hommikusöögiga.

Teie ees on 4. võistlustöö: «Olen muutunud mees!» 

Ma ei ole eluski ühtegi kirjandit kirjutanud. Alati on olnud koolipäevil keegi,kes selle ära on teinud. Ka praegu ei mõtle ma kirjandi peale, vaid austan sellega oma kallist naist ja maailma parimat ema minu lastele.

Kosi saar on minu jaoks kindlasti vaid unistus. Elu seab nii palju takistusi ja ebaõnne su teele,et tihti on tunne, et headus on nagu loteriimäng. Aga see selleks, asume asja juurde.

Kõigepealt alustan iseendast. Järelemõeldes olen ma olnud kõige halvem mees maailmas kohe kindlasti omaenda kõige parema naise jaoks kohe kindlasti. Nimelt olin ma esimese lapse aegu täielik rämps.

Ma jõin alati peale tööd sõpradega koos, mõtlemata sellele, et kodus ootavad naine ja poeg. Neil polnud iialgi võimalik minuga rääkida, sest ma olin ju "tegija". Olin töötanud ja joonud mitmeid aastaid ja tundnud end "kuningana".

Naise ja lapse palumised ning pisarad ei tähendanud mulle midagi. Lõpuks kolis naine koos pojaga ära oma ema juurde linna. Ta jättis maha kirja, kus palus järele mõelda ja oma elus selgusele jõuda. No nüüd oli ju elu veelgi "parem".

Kõik jätkus veelgi võimsamalt, aga hommikuti polnud ju enam äratajat. See mu elus pöördepunktiks saigi, sest kaotasin töökoha. Korterivõlad kasvasid ning lõpuks olin sunnitud sellelt pinnalt ära minema.

Nüüd ei olnud ju ka enam sõpradest abi. Mulle meenus kuidagi ähmaselt naise ja poja poolt jäetud kiri. Võtsin südame rindu ja läksin elus esimest korda naise käest abi ja andestust paluma.

Pisarad voolasid üle mu näo, kuid mul polnud lootusekübetki hinges. Pisarad voolasid ka naise silmist ja ta ANDESTAS.

Loobusin omal vabal tahtel kõikidest sõpradest. Sain linna uuesti väga hea töökoha, võtsime pangalaenu ja ostsime korteri. Kõik sujus väga hästi.

Me rääkisime lahti kõikide aastate probleemid ja see oli võrratu kergendus minu hingele. Edasi otsustas elu meile veel ühe poja kinkida. Kuigi rasedus möödus tervelt 5 kuud haiglavoodis, ei mõelnud ma kordagi enam joomisele.

Nüüd oli minu kord vastutada kodu ja pere eest. Igal õhtul peale tööd käisime vanema pojaga ema juures haiglas. Rääkisime,kuis koolis ja kodus läheb. Õhtuti nutsin voodis ja mõtlesin sellele, mida minu kõige kallimad pidid üle elama, kui ma peaaegu kontaktivõimetuna pea igal õhtul koju tulin.

Lõpuks ometi saabus see päev, kui meie pisipoeg keisrilõikega ilmale tuli. Meie laps ja jälle nende kannatuste järel ilus elu! Mina käisin tööl ja naine ootas mind igal õhtul sooja söögi ning kallistustega.

Suurem poeg rõõmusts oma hinnetega koolis. Kõik oli ilus. Kuid siis, 2 aastat hiljem, hammustas suur hundikoer meie pesamuna näkku. See oli kohutav, mida ma tundsin.Naine oli aga veelgi suuremas šokis.

Siis tundsin ma jälle, et nüüd on minu kord tugev olla ja rääkida. Rääkida sellest, kui halvasti oleks veel võinud minna. Silmad ja ninake jäid ikkagi pähe.

Kosmeetiline operatsioon on seljataga .Me saime sellest koos üle! Kõigi nende kannatuste tõttu, mis mu naine on pidanud kannatama, otsustasin ma teha talle ettepaneku reisile minna kuskile soojale maale.

Pidasime plaane, kogusime raha ja kõik oleks nagu juba korras olnud..... Jällegi uus takistus ja mure. Naise silmad vajasid laseroperatsiooni, mis läks maksma tervelt 34000.- krooni. Ja sinna me rahad jälle läksid.

Kuid me toibume juba sellest ja me tõuseme taas, et jätkata oma reisiideid ja plaane. Kõik ei saa kogu aeg sedasi kõikuda!

Olen mõelnud, et kindlasti on need kannatused ka minule kättemaksuks, aga ma ei taha, et mu naine enam rohkem kannataks.

Ma olen olnud väga halb mees, aga tänu mõistvale ja toredale naisele, olen ma saanud heaks meheks. Ma pingutan täiel rinnal, et oma kaasa soojale maale reisile viia. Ta on selle täiega ära teeninud.

Elu ei saa ja ei tohigi pakkuda ühele nii toredale naisele nii palju kannatusi. Mehed,ärge kartke olla "kuningad" sõna otseses mõttes, sest teil on kindlasti kuningannad, kes teist väga hoolivad.

Minu naine saab kindlasti kord oma reisi, sest ta on parim, kes mul iial on olnud. Ta on parim ema minu imetoredatele lastele.

Tänan teda tema hoolivuse,mõistmise,arukuse, armastuse ja headuse eest! Lilled, kallistused,suudlused, head sõnad -  need on meie pere õnnevalem nüüd ja elu lõpuni.

Tiit

Elu24 lugejad, palun avaldage ka teie arvamust, kuidas teile Tiidu kirjatükk meeldis. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles