Emadepäeva kirjad: Minu Imenaine

Sinililled Foto: Caro / Scanpix

Umbes kuu aja eest kuulutas Elu24 koostöös reisifirma Horizon Travel-iga välja jutukirjutamisvõistluse isadele «Minu naine väärib seda!»

Ootasime meestelt kirjatükke, mis oleks kauniks põhjenduseks:

Miks just tema naine ja laste ema oleks väärt üht mõnusat puhkusenädalat imelisel Kosi saarel? Peaauhinnaks pakkusime reisi kahele Kosi saarele majutusega 3* hotellis koos hommikusöögiga.

Teie ees on 2. võistlustöö: «Minu Imenaine!» 

Jube raske on kirjutada oma tunnetest, eriti kui teha seda suuremale publikule, kui ainult sellele ühele inimesele, keda armastad. Eriti raske on seda teha, nagu mulle tundub, meesterahval. Ammugi siis veel Eesti mehel, kelle stereotüüpne introvertsus on vist küll meie riigi piiridest kaugemalgi tuntud.

Siiski püüan mõne sõnaga selgitada, miks just minu abikaasa ja meie väikese eesti mehe ema on väärt reisi Kosi saarele.

Kui me väga mitu aastat tagasi kohtusime, siis ei osanud ma küll arvata, et sellest noorest plikast, kes mulle külge lööma hakkas, saab inimene, kellega ma elu lõpuni koos tahan olla.

Veel vähem oskasin ma ette kujutada, et sellest tollal suhteliselt kõvast peoloomast saab meie laste ema ja kodu eest hoolitseja (kui nüüd päris aus olla, siis siiani veel ühe lapse ema, aga loodetavasti tuleb varsti ikka perelisa). Aga täpselt nii ongi läinud – peoloom ärkab ainult sobivatel hetkedel ja hoolitsev abikaasa ja ema on kogu aeg valvel.
 
Minu Annika on enamasti kannatlik ja abistav, püüdes üle olla asjaolust, et mina olen jällegi suhteliselt kannatamatu ja oma abivalmidusega mõnikord talle rohkm tööd teen kui vaja oleks.  Vahel tulebki seetõttu Annit natuke üle kavaldada, jätta talle mõned asjad ütlemata või öelda neid lihtsalt hiljem, et ka tema saaks end vabalt tunda ja puhata.

Aga see kuulubki ju ühe hea abielu juurde, et olema peavad kaks poolt, mis teineteist tasakaalustavad. Mina olen see pool, kes agiteerib vabalt võtmist ja mitte nii väga “põdemist“, tema aga on kahe jalaga maa peal ja hoiab ka mul pea pilvedest allpool. 

Ma mäletan seda hetke, kui Anni teatas, et me saame lapse. See mäletamise asjaolu iseenesest on juba suhteliselt kõva saavutus, kuna üldiselt olen tuntud „haugi mälu“ poolest, aga see selleks, sest Anni on meie peres see inimene, kes asju meeles peab. 

Kui Annika rasedaks jäi, hakkas ta tõeliselt õitsema. Ma ei tea, kas see ongi naiste puhul nii, aga tema muutus tõeliselt säravaks naiseks raseduse ajal (ja õnneks pole see sära hiljemgi ära kadunud). 

Ja kui siis Markus sündis, oli Anni see, kes mind õpetas, kuidas pisikesega ümber käia nii titana kui ka nüüd, suure mehena. Kui teda poleks, siis oleks meie poja küll vist vähemalt poole nirum, kuna emme on kavaldab pojat söömisel üle ja seeläbi kõvasti rohkem toitu suudab suhu saata kui mina.

Samuti on tema ikka see, kes meie väikest meest öösel vaatama läheb, kui Markus teisest toast hõikab. Mina magan muidugi samal ajal sügavalt ja hommikul imestan, kuidas „tüüp“ jälle meie vahele end sokutas.

Anni hoiab ka meie kodu korras. Igaüks võib vist ette kujutada, milline näeb välja üks korter peale seda, kui kaks meest (üks 3-aastane ja teine mõnevõrra vanem) näiteks otsustavad emmele üllatuse valmistada ja süüa teha või kõik mänguasjad elutuppa diivani ette vedada.

Siis kulub tavaliselt vägagi marjaks ära üks mõistusega olend, kes kogu selle seapesa (tõenäoliselt maagiat kasutades) ülikiiresti likvideerida suudab, olles samal ajal õnnelik, et „tema mehed“ üllatada tahavad ja suudavad.

Loomulikult pole olemas ideaalset inimest, kuid oma kalli abikaasa vigadest ma rääkida ei oskagi.  Ja kui oskaks ja tahaks, siis tuletan endale meelde järgnevat ütlust: „Enne, kui oma naise väikeste vigade kallal vinguma hakata, tuleta endale meelde kõiki neid sinu enda suuri vigasid, millega tema päevast päeva leppima peab!“ 

Igal juhul ma teda küll välja ei vahetaks, sest ei kujuta ette, et keegi temast parem võiks olla.  Seega on ta igati seda reisi väärt.

Jüri
P.S. Sugugi mitte tähtsusetu pole ka asjaolu, et ta lubas mu reisile kaasa võtta.

Elu24 lugejad, palun avaldage ka teie arvamust, kuidas teile Jüri kirjatükk meeldis.