Umbes kuu aja eest kuulutas Elu24 koostöös reisifirma Horizon Travel-iga välja jutukirjutamisvõistluse isadele «Minu naine väärib seda!»
Emadepäeva kirjad: «Minu naine väärib seda!»
9. mai 2008, 16:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ootasime meestelt kirjatükke, mis oleks kauniks põhjenduseks:
Miks just tema naine ja laste ema oleks väärt üht mõnusat puhkusenädalat imelisel Kosi saarel? Peaauhinnaks pakkusime reisi kahele Kosi saarele majutusega 3* hotellis koos hommikusöögiga.
Teie ees on 1. võistlustöö: «Kõige õigem ja kallim, ka 15 aastat hiljem!»
Miks ma üldse võtsin selle teema käsile!? Tunnen, et aeg-ajalt olen abikaasa suhtes oma käitumisega ebaõiglane olnud, ei ole talle mitte alati piisavalt tähelepanu pööranud, mõnikord ülekohtuselt temaga tülitsenud.
Naised on oma olemuselt olnud kogu aeg meestest teistmoodi, nad tahavad pidevat hellust, tähelepanu, kallistusi, musisid ja hoolitsust. Aeg-ajalt jääb neil sellest kõigest puudu. Ma tean seda ja olen püüdnud seda kõike oma naisele ka anda, aga alati võib rohkem!
Miks just minu naine reisi väärt on? Alati on tema see, kes hommikul esimesena üleval on, ajab pere ülesse, paneb kohvi tiksuma, küsib alati mult, et mis ma süüa tahan (mõnikord on mul isegi piinlik, et võiks ju vastupidi olla, aga reaalsus on see, et ise oled hommikul liiga unine, et seda mõtet teoks teha).
Peale tööd käib naine poest läbi, trennis veel ja koju jõudes hakkab „tants“ pihta: anna lastele süüa, passi koera, õienda mehega, korista, kontrolli laste õppimine ja nii see aeg kaob. Eks meie naiste tegemised ole kõik sarnased. Samas peavad nad veel head välja nägema!
Arvan, et kõige suurem tänu, mida ma saan tema suhtes üles näidata, on see kiri siin! Kujutan juba ette, kui hea meel tal on, isegi topelt – et ma asja ette võtsin + reis.
Kui aga nüüd oma Pupsikust (nii ma teda juba viimased 13 aastat kutsun, isegi mõned meie sõbrad on selle nime kasutusele võtnud) rääkida, siis olen veendumusel, et temaga kokkusaamine on parim asi mu elus! Ja mida aasta vanemaks, seda rohkem ma selles veendunud olen!
Sagedasti kirjutatakse, et armastus saab aastatega otsa, jääb ainult sõprus ja harjumus koos elada, meil nii ei ole! Armastan teda ka praegu nii tugevasti, nagu 15 aastat tagasi, kui pulmad tegime!
Tegelikult tuleb tunnistada oma argust, et ma ei ole talle veel kunagi armastust avaldanudki! Olen talle küll korduvalt öelnud, kui kallis ta on jne, aga seda A tähega sõna mitte. Usun siiski, et ta teab seda! Olen oma armastust väljendunud siiani kõikidel teistel viisidel: kehakeeles, hellitustes, kallistustes, suhtumises….
Aga jah, me oleme abielus olnud juba 15 aastat ja ma olen selle suure numbri üle väga uhke ja võimalusel alati toonitan seda. Vaadates ümberringi, kui palju inimesed ikka lahutavad, ei saa ma üldse aru, miks nad siis abiellusid!? Peaks nagu juba mõistus peas olema, et otsustada, kellega tahad elu lõpuni koos olla!?
Samuti ei saa ma aru, kui mõned oma teisest poolest seltskonnas halvas toonis räägivad. Minu arust on see abikaasa suhtes väga alatu! Lahutada ei taha ja siis sarjavadki… jama ju! Isegi, kui on midagi halba, minu arust oma musta pesu seltskonnas ei pesta.
Kui temaga kokku sain, oli ta kõik, mis ma oma tulevas naises näha tahtsin – ilus figuur, juuksed, haridus, haritus, iseloomuomadused… ta on mul väga ilus, hoolitsev, armas… Hing jääb mõnikord rinnus kinni, kui sellele kõigele mõtled.
Ausalt, ilma temata ei kujutaks ma oma elu ette, ja et ma kelle teisega võiksin koos elada, samuti mitte. Kordumatuks teebki tema see, et ta on lihtsalt see kõige kallim ja õigem, ka 15 hiljem! Seda peab lihtsalt tundma, sõnadega kirjeldamise jätan kirjanikele.
Üllatav on see, et meil on kogu aeg ühesugused huvid olnud, eks seepärast me omavahel nii hästi sobimegi. Samas oleme iseloomudelt natsi erinevad – mina tormakas ja kiirustav, tema põhjalik ja korralik.
Käime me mõlemad paar korda nädalas trennis, kevadeti-suviti rattaga sõitmas, mõlemale meeldib maaelu (küll ainult mõõdukas koguses), püüame kord aastas ka mõnel reisil käia.
Tema jaoks ei ole probleem minu eest muru ära niita, kui ma ise mingil põhjusel ei saa… minu jaoks ei ole küsimus elamise koristamine või nõude pesemine. Kas ma seda juba mainisin, kui hästi ta süüa teha oskab!? Su-uper!
Ta on väga hooliv oma perekonna suhtes, mõnikord on lastega range, aga eks öeldakse, et mida armsam laps, seda valusam vits.
Mõnikord, kui ma midagi teha ei viitsi (nt. koristada) ja lükkan selle tunni võrra edasi, hakkab tema asjaga ise pihta. Eks siis mina lähe porisedes appi. Ei saa ju lasta tal asja üksi ära teha!
Ühesõnaga – minu naine on super abikaasa, super ema meie lastele ja lihtsalt super kaaslane!
Andres
Elu24 lugejad, palun avaldage ka teie arvamust, kuidas teile Andrese kirjatükk meeldis.