Kaassõltlase elu keerleb ümber sõltlase

Elu24
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF
Siiri Rebane

,

Elukiri

Kui alkoholi tarvitamisega ei osata piiri pidada, ei kannata mitte ainult alkohoolik ise, vaid ka tema lähedased, viimased ehk isegi rohkem. Teadmine, et alkoholisõltuvus on haigus, ei kahanda lähedaste kannatusi.

Alkoholism pole ainus Eestis levinud sõltuvus, järjest rohkem tekib ka narko- ja hasartmängusõltlasi. Sõltuvusse võib sattuda millest tahes: arvutis surfamisest, tööst, spordist või teisest inimesest.

Sõltlase lähedasest võib saada kaassõltlane, kes toetab sõltlast tema tegevuses, olgu teadlikult või alateadlikult. Lähedase meeleheitlikud pingutused sõltlast päästa võivad osutuda hoopis sõltuvuse toetamiseks, sageli pole ei lähedasel ega sõltlasel neist protsessidest aimugi.

Kui sõltlase elu määrab tema sõltuvusaine, näiteks alkohol, siis kaassõltlase elu määrab sõltlane.

Pia Mellody, kelle raamat kaassõltuvusest ilmus hiljuti ka eesti keeles, ütleb: „See, mis on alkohol või narkootikum sõltlase jaoks, on sõltlane partneri jaoks; millalgi hakkavad kogu lähedase mõtlemine, tunded ja tegevus keerlema ümber sõltlase: kuidas ma saan teda aidata, mida ma pean tegema, et ta enam ei jooks, kuidas saan takistada, et ümbrus midagi ei märkaks?"

Omaksed kannatavad pigem vaikides, seepärast nende probleeme esialgu ei tajuta. Sõltlane häbeneb mõnikord, lähedane alati.

Eeldused kaassõltuvuseks

Kaassõltlasi kirjeldatakse kui inimesi, kel on vajadus hoolitsuse ja tähelepanu järele, nende enesetunne on sõltuvuses ümbritseva maailma reaktsioonidest, nad orienteeruvad oma tegevuses teistele. Mõned teevad teistest inimestest oma elu keskpunkti, sest nende enda elu näib neile tähtsusetu ja igav.

Nad otsivad suhetes partneri, kolleegide, pereliikmete või teistega alati ohvri rolli, seejuures paistavad nad sageli märtrina. Nad seovad oma saatuse teise omaga, kelle eest siis lippude lehvides hoolitsema hakata. Nii võib juhtuda, et satutakse suurtesse võlgadesse, püüdes aidata mängusõltlast, või jõutakse läbipõlemiseni, püüdes päästa firmat ületunnitöö või enda täieliku ärakurnamisega.

Kaassõltuvuse aluseks on rahuldamata igatsus armastuse järele ja hirm saada maha jäetud. Selle hirmu tõttu võtavad kaassõltlased enda kanda vastutuse teise käitumise eest. Paljud kordavad oma lapsepõlve suhtemustrit. Soojuse ja turvalisuse puudumise eest oma lapsepõlveperes peavad nad süüdlaseks ennast. Seni, kuni kaassõltuvad pole oma minevikku läbi töötanud, püüavad nad suhetes armastust ära teenida, selleks otsivad nad alateadlikult üha jälle abi vajavaid partnereid.

Sõltuvus on perehaigus

Enamiku lähedaste elu on sõltlase sõltuvusest mõjutatud. Sageli on nende koorem raskemgi kui sõltlasel. Peale mure alkohooliku tervise ja elu pärast vaevab lähedast pidev ülekoormus: vaid tema õlul on laste kasvatamine ja majapidamine, rahaasjad jne. Sageli on lähedastel kehalisi kaebusi ning nad vajaksid samuti abi ja ravi nagu sõltlanegi.

Paljud lähedased häbenevad ja varjavad oma kannatusi. Just naised kurnavad ennast vahel aastakümneid, püüdes oma perest väljapoole head muljet jätta ning oma partnerit ja lapsi kaitsta. Nii on nad lõpuks täielikult sõltuvad oma mehe käitumisest, seega kaassõltlased.

Sõltuvussuhted käivad teatud mustri järgi: sõltlane libiseb üha sügavamale sõltuvusse ja kaassõltlane püüab teda päästa. Mida rohkem sõltlane käest ära libiseb, seda suuremad on kaassõltlase enesesüüdistused ja pingutused. Aastate kaupa niimoodi elada on tohutult väsitav, lootus ja meeleheide vahelduvad pidevalt ja üha kiiremini. Et väljapoole head mainet säilitada, kurnavad kaassõltlased ennast kuni endast loobumiseni. Mõnikord lõpeb see nõiaring ka kaassõltlase jaoks sõltuvusega.

Kaassõltlased seovad ennast sõltlasega naiivsusest, abitusest või südametunnistuse sunnil. Nad arvavad, et kui nad sõltlast piisavalt armastavad või toetavad, siis ta muutub: piirab joomist, kasiinos mängimist, narkootikumi tarvitamist või lausa lõpetab selle. Nad muretsevad alkohoolikule vajadusel alkoholi, laenavad raha, valetavad tema „päästmiseks", korraldavad tema elu.

Võttes vastutuse teise vajaduste eest enda peale, ei jäeta oma vajadustele enam mingit ruumi. Kaassõltlase tervis, psüühika, töövõime ja kogu sotsiaalne elu kannatavad. Jäävad pettumus, nördimus, viha, meeleheide, kurbus, süü-, kahju-, lootusetuse ja väljapääsmatuse tunne. Tulemuseks võivad olla psühhosomaatilised haigestumised. Ning mis kõige kurvem, kaassõltlased ei aita oma abiga tegelikult ei ennast ega haiget.

Alkoholismi on väga raske mõista, ka sõltlane ise ei mõista, mida ja miks ta teeb. Süüdlast ei tasu otsida, sest alkoholism on haigus, mitte iseloomu nõrkus. Ravima saab alkohoolikut asuda vaid siis, kui ta hakkab ise oma käitumise tagajärgede eest vastutama. Nii et ainult alkohoolik ise saab teha otsuse kaine eluviisi kasuks. Seni, kuni lähedased eiravad seda fakti, keeldub alkohoolik oma käitumise reaalseid tagajärgi nägemast ja joob edasi.

Lähedased peavad olema valmis küsima endalt, kas nad aitavad alkohoolikut tõele näkku vaadates ja tunnistades, millega on tegemist, või probleemi eitades ja varjates. Nii nagu sõltlane ise ei taha oma sõltuvust tunnistada, nii ei taha ka lähedased tunnistada, et nende mees, tütar, poeg, ema, isa või sõber on alkohoolik.

Kui lähedased on jõudnud probleemi tunnistamiseni, tuleb neil järgmisena mõista: aidata saab sõltlast vaid mitteaitamise abil. See ei tähenda, et haigel lastakse lihtsalt aina sügavamale langeda, vaid et sõltlane peab ise võtma vastutuse oma käitumise eest. Ainult nii õnnestub tal oma haigus tegelikult ära tunda.

Aidata saab sõltlast alles siis, kui ta ise tõepoolest tahab oma sõltuvusest vabaneda. Lähedased peavad aga hakkama õppima elama oma elu, mitte sõltlase oma.

Abi mitteaitamise kaudu

Kaassõltlasest partner püüab sõltlaselt vastutust ära võtta. Ta arvab teadvat, mis sõltlasel puudu on, ja püüab teda armastuse abil ravida, tema eest vabandust paluda ja teda kaitsta, olukorda n-ö kontrolli all hoida. Ta maksab kinni sõltlase võlad, toob ta kõrtsist koju, palub mehe eest mehe ülemuselt vabandust, kui mees ei saa joomise tõttu tööle minna jne. Samal ajal kasvab temas jõuetuse- ja väärtusetusetunne, aja jooksul tekib ka viha sõltlase vastu.

Sõltuvust ravivad terapeudid soovitavad lähedastele: ärge tundke ennast süüdi, teie pole selle eest vastutav, kui teie partner joob. Sõltlane peab ise oma probleemi ära tundma ja spetsialisti poole pöörduma. Sõltlane pole tahtejõuetu, südametu ega kuri, vaid sõltuv. Lubadusi ja häid kavatsusi ei suuda ta pidada.

Abi mitteaitamise kaudu tähendab, et partner laseb sõltlasel uuesti tajuda igapäevaelu nõudmisi. Selleks peaksid lähedased loobuma sõltlase heaks valetamisest ja tema probleemide varjamisest, tema eest kohustuste täitmisest.

Lähedastel soovitatakse määratleda täpsed piirid, millega nad lepivad ja millega mitte, ning öelda konkreetselt, mida nad teevad, kui teine ei muuda oma käitumist. Ja siis ka lubadust pidada.

Kindlasti soovitatakse kaassõltlastel hakata tegema midagi enda jaoks. Kõigil on õigus õnnelikult ja rahulolevalt elada, ka neil, kelle lähedane on sõltlane.

Eneseabirühmad

Vaikselt kannatamise asemel tasub abi otsida, kas psühholoogi jutule minna või mõnes eneseabirühmas käima hakata. Ilma abita näevad mõned kaassõltlased ainsa lahendusena suitsiidi või tekivad põhjalikud kehalised vaevused. Et aastatepikkuse teise elu elamise asemel lõpuks enda elu elama hakata, selleni jõudmiseks kulub aega, aga need, kes selle nimel on vaeva näinud, on rahul, et said sellega hakkama.

Kuna sõltlaste eneseabirühmades, näiteks Anonüümsetes Alkohoolikutes, on keskpunktis sõltlane, on olemas just sõltlaste lähedastele mõeldud rühmad, kus saab saatusekaaslastega probleeme arutada.

Eestis tegutsevad kaassõltlaste rühmad Al-Anon Tallinnas, Viljandis ja Paides. Terminit „kaassõltuvus" nad ei kasuta, oma kodulehel nimetavad nad Al-Anoni alkohoolikute lähedaste rühmadeks, kus jagatakse vastastikku toetust. Rühma võib tulla igaüks, kes kannatab või on kannatanud lähedase joomise pärast.

Tallinnas ja Tartus töötavad ka ATL-rühmad - alkohoolikute täiskasvanud laste rühmad. Ühe sellise rühma liikmed olid nõus vestlema ka Elukirja ajakirjanikuga, paludes vaid anonüümsust.

Üks keskealine mees, rühma staažikas liige, rääkis, et on pärit perest, kus isa jõi ja emal polnud jõudu ennast sellest distantseerida. Mees nimetab ennast nii kaassõltlaseks kui ka sõltlaseks, sest ta hakkas ka ise jooma, aga on viimased 12 aastat kaine olnud.

Nende aastate jooksul on ta käinud mitmes eneseabirühmas ja on kogenud, et seal on tal vabadus olla see, kes ta on. „Ma ei pea olema 10-kroonine, kui olen sendine, rühm on koht, kus saan olla ma ise, ma ei pea nägusid tegema," ütleb ta. „Kui on valus, siis olen siin valuga, kui olen rõõmus, siis rõõmuga." Mees lausub ka, et õpib alles nüüd, rühmas olles, täiskasvanuks saamist.

Noorem naine selgitab, et rühmas on koos need, kes on samasuguse kogemusega, samade probleemidega, kellega rääkides võib eeldada, et sind mõistetakse. „Olen siin koos inimestega, kes mu mõtetega haakuvad," märgib ta.

Rühma üks põhimõtteid kõlab: me ei ole siin mitte selleks, et ära võtta su valu, vaid et toetada sind läbi valu toimuvas arengus.

Teine noor naine ütleb, et kuigi nende tunnetega on valus silmitsi seista, ei vahetaks ta seda elu, mida nüüd elab, mingil juhul varasema vastu tagasi. „Valu polnudki ehk nii terav, põgenemisteed olid olemas, aga elasin nagu udus," kirjeldab ta.

Seitse aastat rühmas käinud naine ütleb, et oma saatusekaaslastega arutades hakkas ta

aru saama, mis ta elust seni puudu oli. „Nii palju tähelepanu ja armastust, nagu rühmakaaslaste käest sain, hakkasin oskama oma lastele edasi anda, naudin seda, et mul on nüüd oma lastele pakkuda seda, mida minu ema mulle anda ei osanud," räägib kahe lapse ema. „Kõige rohkem on andnud rühmas käimine mulle seda, et suhted lastega on hoopis teised."

Üks neiu ütleb, et rühmas käies on ta rääkima hakanud. Lapsena oli ta võtnud endale n-ö nähtamatu lapse rolli - see on üks alkohoolikute pere laste kaitsestrateegiaid. Sellise nähtamatuna tahtis ta ka täiskasvanuna elada.

Koosolekutel käib igaüks nii sageli, nagu vajalikuks peab. Mõnel eluperioodil sagedamini, mõnel harvemini. Kes soovib, see räägib, mis hingel, kellele meeldib rohkem kuulata, see kuulab.

Lapsed kaassõltuvuses

Tervise- ja meditsiiniportaalis www.sprechzimmer.ch öeldakse, et on vale arvata, et lapsed ei märka midagi. Lapsed taipavad rohkem, kui arvatakse, aga nad ei suuda oma hirme ja hädasid niimoodi väljendada nagu täiskasvanud. Nemad kannatavad vaikides.

Lapsed ei saa otsida uusi vanemaid, nad on armastusele ja hoolitsusele määratud, kuni nad on ise küllalt tugevad. Kahjuks on just alkoholiprobleemidega peredes hoolitsus tingimustega seotud. Laps püüab neid tingimusi täita, et armastust ja poolehoidu saada. Sel moel õpib laps juba varakult kaassõltlasena käituma. Paljud lapsed proovivad oma vanemaid (eriti joovat vanemat) kaitse alla võtta. Sageli häbenevad need lapsed nii väga, et ei julge sõprugi koju tuua ja isoleeruvad.

Täiskasvanuna kannavad alkohoolikute lapsed endaga kaasas mineviku valulikke tundeid. Nad kalduvad perfektsionismi või hoolitsevad kuni endast loobumiseni teiste eest. Nad otsivad lähedust, kuid ei leia seda, sest valivad alateadlikult partneri, kes on ise sõltuv, ebaküps või suhteks võimetu. Samuti on neil suur oht ise sõltuvusse sattuda.

Sõltlaste lähedaste tüüpilised tunded on kurbus, abitus, viha ja häbi. Lapsed, kes kasvavad üles sõltlase peres, õpivad elama just selliste tunnetega.

Kaassõltuvus on nõiaring, mis seob lähedase sõltlase külge ja võib ta sama haigeks teha. Kaassõltlase elu mõte on lõpuks ainult sõltlase eest hoolitsemises.

Mitte igaüks, kes elab alkoholiprobleemidega inimese lähikonnas, ei ole automaatselt kaassõltlane. Seda on vaid need, kelle elu on lähedase sõltuvusest nii tugevalt mõjutatud, et nende mõtteid ja elu määrab alkohol, ükskõik, kas nad seda ise pruugivad või mitte.

Muuseas, mehed jätavad sõltlasest naise kiiremini maha kui naised sõltlasest mehe.

KUST SAAB ABI?

Al-Anon - alkohoolikute lähedaste tugirühm:

Tallinnas Kentmanni 7 / Kauka 1: esmaspäeval ja reedel kell 18. Vene keeles kolmapäeval kell 18.30, laupäeval kell 18 ja pühapäeval kell 17.
Kontakt: tel 505 0564, vene k tel 5679 0024 tervevaba@yahoo.com

Viljandis Paala tee 7 (turvakodu) esmapäeval kell 18.30
Tel 5656 8293

Paides Pärnu mnt 61 (kirik) reedel kell 18.30
Tel 5691 8538

Kodulehekülg: http://www.hot.ee/alanon/

ATL - alkohoolikute täiskasvanud lapsed:

Tallinnas Kentmanni 7 / Kauka 1:, teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval kell 18
Tel 5371 8909, ulleku@hot.ee

Tartus Lossi 38, teisipäeval kell 17
Tel 521 5878

Kodulehekülg: http://www.hot.ee/atlaps/

CoDA - anonüümsed kaassõltlased (Co-Dependents Anonymous)

Rühmad Tartus ja Tallinnas

Tallinnas, Endla 23, Mihkli hotelli restoranis, teisipäeval kl 17.

Tartus Esto Ühingus, Näituse 3, (sissepääsuga hoovi poolt), neljapäeval kl 17.

Kodulehekülg: http://health.groups.yahoo.com/group/CoDA-Estonia/

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles