Kene Vernik: mida vähem värvi riietel, seda huvitavam on isiksus nende riiete all
23. august 2013, 08:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lauljatar Kene Vernik (28) elab ja töötab juba mõnda aega Amsterdamis, pühendudes oma sooloprojektile ning inimeste nõustamisele unehäirete teemal. Vaba aja veedab Kene aga loometööd tehes - kunst, muusika, psühholoogia ja kirjutamine, tegu on uskumatult mitmekülgse naisega. Buduaarile jäi silma aga Kene omapärane riietusstiil.
Kuigi kleitide vastu pole Kenel midagi, peab ta end pigem püksikandjaks. «Olen alati pükse armastanud, kuigi mõned aastad tagasi avastasin, et ka kleit võib mugav olla. Mul oli mingi aeg kleite isegi rohkem kui pükse, kuid nüüd on kapis vaid kaks kleiti. Asi on lihtsalt selles, et olen pidanud viimaste aastate jooksul mitmeid kordi kolima ja mugavam oli suurem osa riideid-kleite otse ema juurde viia,» tõdeb Kene, kes praegu kannab kleiti paar korda kuus ning muul ajal eelistab siiski pükse.
Kene, kelle riietusstiili võiks iseloomustada kui boheemlaslikult naiselik, ei ole kunagi suur poodleja olnud. Kuid kaltsukates meeldib talle väga uudistamas käia. «Üldiselt on tõesti kaltsukad need kohad, mida külastan, samas kui vajan kvaliteeti, siis tuleb korra aastas ka poest läbi hüpata. Viimasel ajal olen aga hoopis sõbrannadelt huvitavaid riideid saanud,» märgib ta.
Mis aga hindadesse puutub, siis Kene ei näe põhjust, miks ta peaks ühe pluusi eest maksma näiteks 100 eurot, kui saab ka soodsamalt. «Minu riiete hind üldiselt ei ületa kümmet eurot. See, mis mõne riideeseme kalliks teeb, on pigem emotsionaalne väärtus. Mul on üsna palju nahktagisid, mida ma ei saa ära visata, kuna kõigiga on miski vahva sündmus juhtunud. Reisile minnes võtan alati kaasa oma ema kingitud musta maani seeliku,» lisab Kene, kelle jaoks emotsionaalse väärtusega esemed on palju hinnalisemad kui mõni hirmkallis butiigist ostetud jakike.
Ka teiste inimeste riietust jälgib Kene suure huviga ning vahel on ta end isegi analüüsimast avastanud - millise iseloomuga inimesed milliseid riideid kannavad. «Viimasel ajal olen avastanud, et mida vähem värvi riietel, seda huvitavam on isiksus nende riiete all. Muidugi võib see totaalselt vale arusaam olla ja võibolla annan ma sellega inimesele vale hinnangu, kuid miskipärast ei ole ma näiteks veel huvitavat juttu puhunud värvikaid riideid armastavate inimestega. Ma arvan, et inimesed, kes kannavad eelkõige mõne kindla ajastu riietust, elavad kuskil nostalgia kardinate taga, püüdes peita enda tõelist mina,» mõtiskleb Kene ning jätkab peale väikest mõttepausi: «Inimesed, kes üritavad olla nii-öelda hipsterid, on meie generatsiooni mainstream ehk siis tänapäeval ei saa enam millegagi üllatada, miski ei tekita enam seda vau-efekti. Kui ma näen, et inimesed endale juba sokke pähe tõmbavad ja särke jalga ajavad, siis see on konkreetselt juba inimeste võitlus teistega, selline who is best-mentaliteet. Tekib küsimus, et kas nad ikka on nemad ise,» arvab ta.