"Järjepidevusel" ettekandmisele minevate laulude laulusõnad:
Laulusõnad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RAHVAHULGAD, TULGE KOKKU
Muusika Peter Johann Peters, sõnad tõlkinud Mall Jürma-Kuusik
Rahvahulgad, tulge kokku
Emajõe kaldale!
Tahad tunda õiget rõõmu,
anna käsi minule!
Vaiksel Emajõe kaldal
ainult tahan elada,
:,: ilusamad eluaastad
veedan Taaralinnas ma. :,:
Meelitagu teised linnad
toreduse, iluga,
lõunamaade haljad aasad,
lõuna-ööd, Itaalia.
Vaiksel Emajõe kaldal
ainult tahan armasta’,
:,: ilutseva silma sära
ütleb: „Siin vaid armasta’!“ :,:
Otsas kui on elupäevad,
otsas kui on ilus arm,
vaiksel Emajõe kaldal
kaevake mul vaikne kalm.
Vaiksel Emajõe kaldal
ainult tahan surra ma,
:,: seal, kus õnne jätkub hulgal’,
seal on ilus puhata! :,:
allikas: www.laulud.ee
Korp! Filiae Patriae vilistlane Mall Jürma-Kuusik (1901-1984) on meenutanud, et tõlkis saksakeelse laulu eesti keelde pärast ühte väljasõitu Jänesele. Kõrtsi lahtisel rõdul olid filiad koos vironustest saatjatega, teisal frater esticuste seltskond, sh Malli armsam. Korp! Fr. Estica liikmed laulsid seda laulu saksa keeles, eriti kaunilt kõlanud üle teiste Malli armsama tenor. Koju jõudnud, tõlkis Mall laulu eesti keelde. See hakkas Tartu akadeemilises seltskonnas kiirelt levima, nii et peagi kingiti talle laulik, kus tema tõlgitud laul juba trükitult sees.
ÖÖ LÕHNAB, VIHMA SAJAB
Muusika Ludwig van Beethoven, sõnad Hando Runnel
Öö lõhnab, vihma sajab,
on kevad Tartu peal,
on möödas halvad ajad,
on kevad Tartu peal.
Vihm jõudis üle Soome,
nüüd peatub Eesti peal.
Vihm peseb puhtaks Toome,
nüüd läheb haljaks seal.
Öö lõhna hingan väljas,
vihm värskeks teeb mu pea.
Linn puhkab unenäljas,
nüüd uni ka on hea.
Ma hulgun pika aja,
teen tuuri Toome peal,
mind ärevusse ajab
too hakikisa seal.
Ma lähen, äkki vajub
jalg justkui mädasool,
siis näen, kuis mäe all vajub
maa põhja ülikool.
allikas: www.laulud.ee
1978. aasta kevadel toimus toonases TRÜ klubis Tähe 3 õhtu pealkirja all „Avalikud laulud ja mängud” – üritus, millest kasvasid aasta hiljem välja kuulsad Tartu levimuusika päevad. Sellel kõlas esmakordselt Hando Runneli „Öö lõhnab”, mille sõnadele oli Tõnu Kaalep kohandanud L. van Beethoveni surematu „Ood rõõmule“ meloodia. Tudengkond võttis pala hästi vastu ja kuna laulu sõnum neid kõnetas, siis levis see kiiresti. Eesti üliõpilaste hulgas tuntakse laulu ka kui filoloogide hümni.
KAUA SA KANNATAD
Muusika Vello Toomemets, sõnad Hando Runnel
Kaua sa kannatad kurbade naeru,
võta need võtmed ja viruta kaevu.
Teravad tangid too tööriistakuurist,
koer lase ketist ja lind päästa puurist.
Põll võta eest ja põgene kodust,
kuusikutukas näed kaheksat hobust.
Võta see seitsmes, kes heledalt hirnus,
mine ta juurde ja talitse hirmu.
Ref.
Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad.
Sadul on seljas ja rauad on haljad.
Valjaste vahel on raha ja ratsmed.
Turjale tõusma pead äkitsel katsel.
Muidu ta sind võib tantseldes tappa,
sõrmed pead suruma sügavalt lakka.
Parema käega pead juhtima hobust,
kiiresti, kaugele, eemale kodust.
Ref.
Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad...
allikas: „Laulame üheskoos. 150 tuntud laulu kitarriakordidega“, koostanud Signe Sarik. Tallinn: Kirjastus Varrak, 2007, lk 8
Kui ansamblil Justament oli 80-ndate algul vaja omaloomingulisi lugusid, siis pöördusid nad ikka Vello Toomemetsa poole. Vello mängis koduköögis viisijupid kassetile ja edastas nõnda bändile kuulamiseks. Mõlemad laulud – „Kaua sa kannatad“ ja „Tõuse üles“ - pärinevad Hando Runneli kogumikust ja olid Vellol konkreetsete viisidega juba seotud. „Kaua sa kannatad“ oli Justamendi repertuaaris juba umbes 1984. aastast ja bänd oli loost väga vaimustuses. Kahjuks polnud publik sama meelt ja kontsertidel rahvas selle loo ajal tavaliselt haigutas. Olukord muutus pärast ühte telesaadet, kus Justament n-ö võistles Kapelliga nii mälumängus kui laulude esitamises. Pärast seda, kui tolles telesaates (1987 või 1988) oli „Kaua sa kannatad“ lugu kõlanud, muutus laul hitiks, millel polnud määratud enam kustuda. (Toomas Lunge)
TÕUSE ÜLES JA LÄHEME ÄRA
Muusika Vello Toomemets, sõnad Hando Runnel
Tõuse üles ja läheme ära,
kaste langeb ja märjaks saab maa.
Tõuse üles ja läheme ära,
kauem siia me jääda ei saa.
Võta kinni, kui tahad, veel kaelast,
võta sõrmedest, hoia veel käest.
Aga ehted, mis kadusid kaelast,
ükskord tagasi küsid mu käest.
Tõuse üles ja läheme ära,
kauem siia me jääda ei saa.
Öö on lühike, hilja või vara
juba on, enam aru ei saa.
Võta kinni, kui tahad, veel kaelast.
Võta sõrmedest, hoia veel käest.
Aga ehted, mis kadusid kaelast,
ükskord tagasi küsid mu käest.
Tõuse üles ja läheme ära,
kaste langeb ja märjaks saab maa.
Tõuse üles ja läheme ära,
kauem siia me jääda ei saa.
allikas: „Laulame üheskoos. 150 tuntud laulu kitarriakordidega“, koostanud Signe Sarik. Tallinn: Kirjastus Varrak, 2007, lk 6
„Tõuse üles ja läheme ära” on II osa Hando Runneli 1982. aastal avaldatud 10-osalisest süidist „Ilus maa”. Helilooja Rein Rannap komponeeris süidist tervikliku rokk-kantaadi, mille esiettekanne toimus 1983. aastal Tartu Muusikapäevadel. See oli toona nii muusikaliselt kui ka poliitiliselt suur vapustus. Võimukandjatele tundus kantaadi sõnum lubamatult rahvuslik ja selle avalik ettekandmine keelati pikaks ajaks ära. Kantaat õnnestus mõne aja pärast ainult plaadistada. Üksikuid osi „Ilusast maast” on iseseisvate lauludena viisistanud aga teisedki autorid. Neist on populaarseks saanud Vello Toomemetsa laulud „Tõuse üles ja läheme ära” ning „Maa tuleb täita lastega”. Ilmselt on väheteada fakt, et „Tõuse üles ja läheme ära“ esmaesitajaks oli hoopis Anne Adams, aga kuna lugu Justamendile väga meeldis, siis võeti see ka enda repertuaari.
ILUS MAA (katkend kantaadist)
Muusika Rein Rannap, sõnad Hando Runnel
Ilus, ilus, ilus on suvi ja õhtu,
loojangu värve langeb me pääle.
Ilus on öö, tähtedevöö,
võimsaid soove kiirgab me pääle.
Tähed, mis õhtuti tõusevad,
hommikul tagasi rändavad
isade maale.
Õhtud, mis ööaega sõuavad,
hulguvad, otsivad, jõuavad
pärale hommikumaale,
isade maale.
Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa, mida armastan.
Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa, mida armastan.
Maa tuleb täita lastega
ja täita lastelastega
ja lastelastelastega,
maa tuleb täita lastega,
ja laulude ja lastega
ja kõige vastu võidelda,
mis võõrastav või vaenulik,
mis vaenulik või valelik
ja võidelda, kus võimalik,
kus võimalik ning vajalik,
sest elu kõik on ajalik
ja lastele jääb tulevik
ja maa ja kõik see minevik.
Maa tuleb täita lastega
ja lastelastelastega,
kui olev tahab olemist ja
tuleviku tulemist,
maa tuleb täita lastega,
maa oma enda lastega,
ja laulude ja lastega,
maa tuleb täita lastega.
Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa, mida armastan.
allikas: XXIV laulupeo „Alati teel“ laulik
„1983. aasta kevad-suvel tulevad mulle pähe kantaadi „Ilus maa“ kõik kümme meloodiat – vaid kahe päeva jooksul! Kohe kui näen seda luuletsüklit Runneli poodidest ärakorjatud luulekogus „Punaste õhtute purpur“, on mul selge: sellest tuleb kantaat, ja just rockkantaat!
--- Tartus tõusis publik teose haripunktil püsti. Püstitõusmist tekitas ilmselt eriline ülevus muusikas. Seisma jäädakse aga lõpuni, ka vaikse ja süngevõitu muusika ajal, ning see mõjub kui poliitiline protestiakt. Tartu üritus on poolkinnine, aga kui sama demonstratsioon kordub ka teisel ettekandel – sügisel mu sünnipäevakontserdil Linnahallis – 4000 kuulaja osavõtul, saab võimudel villand. Mind olevat päästnud esinemiskeelust helilooja Jaan Rääts.“ (R. Rannap „Varajased laulud“, hyper.records 2002)
SASSI LAUL „SANTA MARIA”
Muusika: ansambel Paabel, sõnad Paul-Eerik Rummo
Sass! Röövime õige laeva ja läheme merele.
Valgepilvise taeva all läheme merele.
Ja läheb me “Santa Maria” ja meri on sinine.
Nii rõõmsalt, oh santa Maria, on meri sinine.
Ka sünguse peidus on helgus, kuid sünguse helgus on morn.
Maha tülpimus, tuimus ja pelgus olla endale tuldnäitav torn!
Tõuseb korstnast ohvrisuits kaarjalt ja pardal käib priiuse prass.
Meilt endilt ja ilmsüüta Maarjalt tuleb lunastus meile, Sass!
Sass! Röövime õige laeva ja läheme merele.
Valgepilvise taeva all läheme merele.
allikas: ansambli Paabel arhiivist
EESTI LIPP
Muusika Enn Võrk, sõnad Martin Lipp
Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga,
mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda.
Ühine neil olgu püüe ühes vennaarmuga,
kostku võimsalt meie hüüe:
„Eesti, Eesti, ela sa!”
Sinine on sinu taevas, kallis Eesti, kodumaa,
oled kord sa ohus, vaevas, sinna üles vaata sa!
Must on sinu mullapinda, mida higis haritud.
Must on kuub, mis Eesti rinda
vanast’ juba varjanud.
Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead.
Vaprast meelest, venna armust Eesti kojad kõlagu!
Kostku taeva poole põrmust:
„Eesti, Eesti ela sa!“
allikas: www.laulud.ee
Helilooja Enn Võrk kirjutas kirikuõpetaja Martin Lipu luuletusele laulu 1922. aastal, olles ise vaid 17-aastane. Laulu algne versioon oli kirjutatud kolmeosalises vormis (ABA). Arvatavasti 1930ndatel hakati Võrgu laulu esitama ilma keskmise osata ja selle tulemusel pidi paratamatult midagi välja jääma. Seepärast ei saagi lipulaulu esitaja ega kuulaja teada, mida tähendab meie rahvuslipul valge värv. Tähendus oli algselt aga selline: „Valges ehtes Eesti kased / kaunistavad kodumaad.“
RAHU
Muusika Rein Rannap, sõnad Urmas Alender
Vaikusse, valgusse, puhtusse minna
suudan, kui ületan enda.
Sinusse usun kui kindlasse linna,
ära siis minema lenda.
Kõik, mida tunnen, pean vaikima maha.
Sina, Sina vaid vaikuses kajad.
Tahan ja tahan nüüd taevaste taha,
küllap siis seda on vaja.
Tahan ja tahan nüüd taevaste taha,
selleks mul sindki on vaja!
Mul on su ilu vaja,
mul on su elu vaja,
mul on su hinge vaja,
sinu ilu vaja,
sinu rahu vaja mul on.
„1981. aastal tekkis täielik rujamaania ja see lõi nagu lööklaine hetkeks väga kõrgele - me olime tohutult popid - ja sama kiiresti see laine ka langes,” räägib Rein Rannap „Roostevabas raamatus”. Jaanus Nõgisto kirjeldab möödunut nii: „Ruja kontserdid toimusid veidras vormis - publik tantsis, kuulas, laamendas, laulis kaasa, nuttis, tõusis „Mr. Lennoni" ajal püsti ja tardus härdusest, viskas näppu ja hüüdis ette lugusid, mida nad järgmisena kuulda tahtsid. Suhtlemine oli vahetu ja omamoodi inspireeriv.” Aastaid 1981-84 nimetataksegi bändi ajaloos pop-Rujaks, mille muusikalise näo kujundas olulisimas osas Rannapi–Arderi koostöö, nagu näiteks „Inimene õpib”, „Tule minuga sööklasse”, „Tule metsa!”, „Must ronk”. Õnneks leidus inspiratsiooni ja aega ka lüürilisema-tõsisema „Rahu” loomiseks bändi solisti Urmas Alenderi sõnadele.
(Ave Sopp, „Maa ja ilm“ segakoori laulik, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA 2010)
HOMME
Muusika Mart Siimer, sõnad Artur Alliksaare järgi
Pilvi hajumas hommikutaevas,
ta värv erepunane, muserdav must.
Saabuv päev mõõdab sangarivaeva,
vallanduvat koduarmastust, koduarmastust.
Veel on unenäod tumedad, võikad,
veel päevadepaine kui lämmatav kaak.
Aimamatus meid valusalt lõikab,
jääd iseendaks või saab sust vaid saak, saab sust aegade saak…
Õigus elada antud on meile,
ka karmimas koores on õitsemas hing.
Maha jääb ülekohtune eile,
lahti lööb homse suur valendav ring, homse valendav ring.
allikas: www.laulud.ee
Mart Siimer (s. 1967) kirjutas oma aja kohta julge sõnumiga laulu „Homme” 19-aastaselt Eesti õpilasmaleva Konuvere rühmale. Vabariiklikul malevate kokkutulekul sai see laul toona 2. koha. Laulupeo kavas oli „Homme“ esimest korda 1990. aastal.
(Ave Sopp „Ilmapuu laulud“, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA 2006)
ÄRKAMISE AEG
Muusika ja sõnad René Eespere
Meri siin seisma jäi — keegi peatas ta.
Kallas veest jagu sai, kaldast algas maa:
tasane, kullane, kivine, mullane,
pilvine, tuuline, ootust täis.
Peagi siin kokku said esimemm ja taat.
Vaevaga kodu lõid, lapsed majja tõid.
Oli õnn, oli rõõm, oli naer, oli nutt,
oli töö, oli vaev sellel maal.
Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa,
oled mu hingele lähedal!
Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa,
oled mu südames sügaval!
Tulega, mõõgaga tuli võõras mees.
Häda tõi, valu tõi, võõrast leiba sõi.
Langes taat, memmeke, lapseeas vennake,
pisaraist märjaks sai kogu maa.
Isa meelt, emakeelt hoian sellel maal.
Taadi maa, memme maa endiselt on ta:
tasane, kullane, kivine, mullane,
pilvine, tuuline, ootust täis.
Eestimaa, Eestimaa...
„Ärkamise aeg” on René Eespere tuntuim laul. Ta lõi selle 1983. aastal – vahetult enne riigi ja rahva jaoks pöördelisi aastaid, mil laulu sõnum sai eestlastele eriti oluliseks.
René Eespere meenutab, et kõigepealt sündis refrään ja siis alles salm. Ja kui laul oli enam-vähem valmis, kirjutaslõpliku teksti. /---/ „Ärkamise aeg” on tõesti väga tugevalt mõjutatud eesti hümnist. 1987. aastal toimus üks kontsert Lillepaviljonis ERSO ja Eesti Raadio segakooriga Peeter Lilje dirigeerimisel ning selle jaoks oli vaja orkestreerida see laul suurele orkestrile. Selles orkestratsioonis on Paciuse hümn juba kontrapunktina sisse kirjutatud ja täiesti avalikult kosta. /---/“ Huvitav, et selle looga ei olnud mul tollaste „instantsidega” mitte mingisugust jagelemist, kuid pahandusi oli koorijuhtidel, seda on rääkinud Ants Üleoja, Ene Üleoja ja Kuno Areng. Küll keelati laulu esitamist, siis jälle lubati. Mäletan, et ühel koorimuusika üritusel Estonia kontserdisaalis oli laval ülisuur koorijuhtide segakoor ja kui „Ärkamise aeg” hakkas kõlama, ärkas ka tollane kõrge kompartei ideoloog Rein Ristlaan ja läks demonstratiivselt saalist välja. Jah, seda mäletan küll.“ (Tiia Teder, Teater Muusika Kino 2011)
MASSIKOMMUNIKATSIOON
Muusika ja sõnad Hardi Volmer
Õhtustest lehtedest teada ma saan
seda, kes surma on saand.
Tooliga teleri ette end a’an,
värvides veikleb ekraan.
Ref.
Mõnus massikommunikatsioon
la-la-laa...
Kallis kauge informatsioon...
niisiis
Hiinas on uputus,
Taanis on tuul,
meitel on aeg ikka suur.
Uurivad ruumi ja kaapava kuu -
ikka on midagi uut.
Ref.
Raukadel raadio
ja noortel on hääl,
kokku on kõik Rahva Hääl.
Kõiksugu uudiseid maakera pääl
pajatab diktori hääl.
Informatsioonita olla ei saa
vajan kui õhku ma.
Ilmaprognoosita ilma ei tea,
kui pole halb, siis on hea.
2012. aastal on Hardi Volmer öelnud ajalehele Sakala, et ansambel salvestas üle 9 aasta taas uue plaadi, sest neil on fataalne hirm muutuda lengendist müüdiks, kuid müüt ehk muistend ei käsitle teadupoolest enam elavaid inimesi. Singer Vinger on vägagi elus ja täna võib julgelt öelda, et Eesti ja arvatavasti maailma neuroroki lipulaeva laulusõnu teavad peast juba mitme põlvkonna noored. Hardi Volmer on enese- ja bändiirooniliselt öelnud, et ollakse minevikuvarjud, veneaegsed kollid, kes ilmuvad ajaloohämarusest, kui kutsutakse. Aga muudkui kutsutakse! „Jume oleme suutnud rahvuskehandi rinnakorvi, sinna südame ligi oma pesakese punuda.“
ÄRA JAHTU
Muusika ja sõnad Hardi Volmer
On nahast kindad sul, su käsi mu käes
mis kaunis karvamüts ja sall sinu süles
See on see armastus, las igaüks näeb
ei õrnus meelest läe kui kirjutad üles
Pea sinu deodorandist ringi mul käib
ei suuda peituda su pilkude eest
See on ju armastus, mis sulle kuis näib
kui vajad tugevat ja tõupuhast meest
Ref.
Sa ära ära jahtu kuni ma söön
Sa ära ära jahtu kuni ma tulen
Sa ära ära jahtu kuni teen tööd
Sa minu ahi, mille küte ma olen
Sa ära ära jahtu, ära jahtu kuni on öö
Mul hing jääb kinni kui sind tulemas näen
su pluusikaelusest üks nägemus koidab
Mu kuumad sosinad, su jääkülmad käed
see on see armastus, mis unelmaid toidab
Me õnn on puhvetis ja magamistoas
me õnn on haigus, mida üheskoos põetud
Me õnn on piimasaali jahtunud road
see on see armastus, mis raamautist loetud
Ma usun kõike, mis on pärit su suust
nii tihti vaatan sind ja salaja nutan
Sa räägid päikesest nii siiralt ja kuust
see on see armastus, mis viimase võtab
Kuis keset tänavat end suudlema sääd
eks ole hullematki teinekord tehtud
Just selles poosis sa mu mälusse jääd
see on see armastus, mis kinodest nähtud
Sa ära ära jahtu kuni on öö
Sa ära ära jahtu kuni on ää
Sa ära ära jahtu kuni on õõ
Sa ära ära jahtu kuni on üü
Sa ära ära jahtu kuni on ii
Sa ära ära jahtu kuni on ee
Sa ära ära jahtu kuni on öö
allikas: www.laulud.ee
MÄGEDE HÄÄL
Muusika Heini Vaikmaa, sõnad Madis Tross
Seisan ma mäel, hüüan ja sealt
kajab mu hääl küngaste pealt.
Kogub see jõu õhtu eel.
Võimas kui kõu hääl on teel.
Kajab see hääl kõrval ja ees,
taga ja peal, lõpuks mu sees.
Rikas ma saan olla nii,
ulatun maast taevani.
Mul on üks paik, kuhu tulen taas,
sealt saan ma jõudu, et elada.
Mul on üks paik, kuhu tulen taas
ja nõnda edasi hea on minna…
Seisan ma mäel, hüüan ja sealt
kajab mu hääl küngaste pealt.
Nõnda see saab suure hoo,
minusse toob võimsa voo.
Mul on üks paik, kuhu tulen taas…
„Mägede hääl“ on ansambli Mahavok repertuaarist. Mahavok tegutseb alates aastast 1982. Ansambli „mootor“ ja laulude looja on Heini Vaikmaa ning enamuse laulutekstide autor Madis Tross. Kare Kauks, kes on Mahavoki silmapaistvaim tunnushääl, liitus ansambliga 1986. „Mägede hääl“ oli Kare Kauksi esimene laul Mahavokiga ning ühtlasi ansambli üleöö sähvinud läbimurdehitt Eestis ja tolleaegsel „peamisel turul“ Nõukogude Liidus. Esimest korda kõlas „Mägede hääl“ suurema publiku ees Tallinna Lauluväljakul(!) kesktelevisiooni korraldatud (nõukogude) estraaditähtede kontserdil. „Mägede hääl“ oli 2011. aasta noorte laulupeo „Maa ja ilm“ rokikoori repertuaaris.
(Ave Sopp, „Maa ja ilm“ segakooride laulik, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA 2010)
EESTI MULD JA EESTI SÜDA
Muusika Rein Rannap, sõnad Lydia Koidula
Süda kuis Sa ruttu tõused kuumalt rinnas tuksuma,
kui Su nime suhu võtan, püha Eesti isamaa.
Head olen näind ja paha, mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätan maha, sind ei iial unusta.
Sinu rinnul olen hingand, kui ma vaevalt astusin,
Sinu õhku olen joonud, kui ma rõõmust hõiskasin.
Minu pisaraid Sa näinud, minu muret kuulnud Sa,
Eestimaa mu tööd, mu laulud, Sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma, kuis täidad südame,
Sinu põue tahan heita ma kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata lapse tuksvat rinda Sa,
Eesti muld ja Eesti süda, kes neid jõuaks lahuta. (2x)
Eesti muld ja Eesti süda, kes neid jõuaks lahuta.
allikas: ruja.ee
LAHTILÜKKAMINE
Muusika ja sõnad Jaak Johanson
Laskub üks haldjas, väsinud,
aga sitke ja selgete silmega ja lausub:
Hei, poisid, kas olete valmis?
Siis lükkame korraga.
:,: Peipsi koha pealt lükkame lahti
selle väikese Maarjamaa. :,:
Ühe tiiru nii ümber selle ilma
nõndaviisi peab tegema.
:,: Ja siis kasvõi teise ilma
ühes rohu ja rahvaga. :,:
Eks toetage pilgud siis vastu
ja lükkame korraga.
:,: Tasapisi, et kokku ei põrkaks
Soome, Rootsi ja Norraga. :,:
Öö tähtede tuules me lä’eme.
Maad varjab ta hingede vall.
:,: Uhke laine lööb Lätimaa randa
seal Ruhja ja Valga all. :,:
Taani väinadest mahume läbi,
kui kõik seisavad serva peal.
:,: Siit minna ei ole meil häbi –
küllalt näinud, mis kurja, mis head. :,:
Eks sealt on siis tee meile lahti
kogu maailma merele.
:,: Kas leidub seal kuskil üks sadam
me viimsele verele? :,:
Eks seal siis veel vaatame silma
ta päikese kullale.
:,: Kas leidub seal all veel üht paika
ka sellele mullale? :,:
allikas: Jaak Johanson
1980. aastate keskel laulsid Kärt, Jaak, Mart ja Ants Johanson „Lahtilükkamist” märgina söakast usust ning igavikku kaduva rahva „viimsest verest”. Mõistukõnede-ajastul kõlas jutt Peipsi koha pealt lahti lükkamisest ning Saaremaaga eesotsas Läände purjetamisest väga julgelt ning tõi muusikutele kaasa esinemiskeelu. Laul sai aga rahva hulgas kiirelt tuntuks.
allikas: www.laulud.ee
LIIVIMAA PASTORAAL
Muusika Riho Sibul, sõnad Villu Kangur
Minu viiskudel on virts, mul on iseloomu vähe,
kuid surun mütsi pähe, jah, surun mütsi pähe –
see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest katki ta ei lähe, jah, katki ta ei lähe.
Lihtne on elu mul siin Liivimaal.
Ma teen tasapisi tööd
ning mu lemmiklaul on pastoraal.
Silku ja vett sõime salamahti heinateol
ja Väägvere koor – see käis vankritega laulupeol.
Olen päritolult pops, mul on tihtipeale jahe,
kuid tulgu vihm või rahe, jah, tulgu vihm või rahe –
see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest see ka mõni pahe, jah, see ka mõni pahe.
Lihtne on elu mul siin Liivimaal,
ma teen tasapisi tööd
ning mu lemmiklaul on pastoraal.
Oo, kuis Põhjalahe kohiseb,
oo, mõisa köis las lohiseb.
Olen varavana nolk, kõik on üldjoontes sama,
kuid ma ei aja jama, jah, ma ei aja jama,
see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest mul on ükstakama, jah, mul on ükstakama.
Lihtne on elu mul siin Liivimaal,
ma teen tasapisi tööd
ning mu lemmiklaul on pastoraal.
Mus on esiisa verd, aga ajaloost tean vähe
ning surun soni pähe, jah, surun soni pähe.
See mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest katki ta ei lähe, jah, katki ta ei lähe.
Oo, kuis Põhjalahe kohiseb,
oo, mõisa köis las lohiseb.
allikas: www.laulud.ee
Sõnade autor Villu Kangur on meenutanud, et Riho Sibul palus tal kirjutada ajatu teksti. „Minu kunagi poetatud lause: „Nüüd on 20 aastat laulu kirjutamisest möödas, aga kurvastusega pean tõdema, et mõisaköis lohiseb endiselt,” on ju laias laastus õige. Öeldud sõnu reeglina tagasi ei võeta. Ainult et mõisa ja köie vahele oli mul mõeldud sõnavahe. Ei tea, kuidas on keeleliselt õigem, kuid vihjan, et antud momendil lohiseb see köis läbi ühe linna ja ühe valitsuse vahelt. Kirjutage neid sõnu siis kas kokku või lahku – mõte jääb ikka samaks. Laulupidu pole poliitika, see on enese äratundmise koht.“
(allikas: „Maa ja ilm“ laulik, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA, 2010)
ELA HÄSTI, MU KODUMAA, SU RAJAD...
Muusika Lars Vilhelm Svonni, sõnad Paulus Utsi, tõlkinud Juhan Viiding
Ela hästi, kodumaa, su
rajad mulle on kitsaks jäänud.
Vastumeeli, raskel sammul
jätan maha kodupaika.
:,: Võõra keele võõras sõna
tõukab eemal emakeele. :,:
Olgu meeles isakoda,
lapsepõlve mängupaigad.
Oma hinges ikkagi kuulda
põdrakellade hääli tahan.
:,: Palju pilte on mul silmis,
südames neist tunnismärgid. :,:
Jäägu meelde isa sau
ja põdrasilmus ja kõõlusköied.
Oma hinges ikkagi kuulda
põdrakellade hääli tahan.
:,: Võõra keele võõras sõna
tõukab eelmal emakeele. :,:
Ela hästi, mu kodumaa,
su rajad mulle on kitsaks jäänud.
Vastumeeli, raskel sammul
jätan maha kodupaika.
:,: Võõra keele võõras sõna
tõukab eemal emakeele. :,:
Saami laul igatsusest ja tagasipöördumatust ajast oli üks EÜEkate lemmiklaule ning paljudele tuntud ennekõike vendade Urbide esituses. See oli levinud lugu teistmoodi mõtlejate hulgas. Laulusõnade autoriks on saami luuletaja Paulus Utsi – põhjapõdrakasvataja, käsitöömeister, õpetaja ja luuletaja.
Paulus Utsi luuletuse „Kodumaa“ tõlkis noor Juhan Viiding ja sellest sai väga populaarne laul 70ndate stagna ja venestamise ajal („võõra keele võõras sõna tõukab eemal’ emakeele“). Laulu sünnist on mitukümmend aastat möödas ja võimgi vahetunud, kuid „Ela hästi, mu kodumaa“ sõnad on endiseltpäevakajalised, sest kui ka elu meie ümber näib muutuvat, puudutavad Utsi/Viidingu sõnad asju, mis ei muutu.
5 ÄRKAMISAEGSET LAULU
Muusika Alo Mattiisen, sõnad Jüri Leesment
KAUNIMAD LAULUD
Kaunimad laulud pühendan sull’,
Vanematest armastatud kallis kodumaa!
Võimsasti tuksub süda siis mul,
Kui sulle laulan, mu isamaa.
Kaunimad laulud laulmata jäid
loosungite lippude lubaduste lõputus reas.
Kaunimad soovid täitmata jäid
Rahulolurublade ja rumaluste lõputus reas.
Kaua siin tuultele avatud õues
oodatud igavest und,
midagi äkki end liigutas põues,
oli see seesmine sund?
Veel laulmata on kaunimad laulud
ja võõrastav veel võitmata.
Nüüd süütama peab kahest otsast pirrud,
mis siiamaani on läitmata.
Kaunimad laulud pühendan sull’.
Kaunimad laulud.
Kaunimad kõned kuulmata jäid
Selgituste süüdistuste saladuste sõgedas reas.
Kaunimad viisid võtmata jäid
Manitsuste murede ja mõttetuste madalas reas.
Priiust kes kõrgemalt kerjata lootis,
vilets ja väeti on see,
keeldude kiuste kes januseid jootis,
kividest puhastab tee.
Veel laulmata on kaunimad laulud
ja võõrastav veel võitmata.
Nüüd süütama peab kahest otsast pirrud,
mis siiamaani on läitmata.
Veel laulmata on kaunimad laulud
ja võõrastav veel võitmata.
Nüüd süütama peab kahest otsast pirrud,
mis siiamaani on läitmata.
Kaunimad laulud.
MINGEM ÜLES
Mingem üles mägedelle
Musta-, Õis- või Lasnamäe.
Vaatkem alla rahva hinge
läbi tumma võõra väe.
Vaatke, kuidas hing on haige,
kurjus haaranud on käe.
Ja siis hüüdke alla orgu
kõigest väest.
Ja siis hüüdke alla orgu:
peatage Lasnamäe!
Ja siis hüüdke alla orgu:
peatage!
Vaatke, haavad rahva ihus
ikka veel ei parane,
ükski abinõu ei ole
enam liiga varane.
Linn kui paise paesel pinnal,
mille lõppu silm ei näe.
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu
kõigest väest!
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu:
peatage Lasnamäe!
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu:
peatage! Lasnamäe.
Mingem üles mägedelle tuule õrna õhule.
Vaatkem alla oru põhja üle lillehiilguse.
Vaatke, kõik on võhivõõras,
kas on see siis kodukant,
Tänavate tõmbetuules
hulgub sihitult migrant.
Vaatke tal on silmis tühjus,
ta ei tunne, tea, ei näe.
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu
kõigest väest!
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu:
peatage Lasnamäe!
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu:
peatage!
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu:
peatage Lasnamäe!
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu:
peatage, peatage Lasnamäe!
SIND SURMANI
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
Mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa.
Kuis, maa, nii hellalt hoiad
sa lapsi käte pääl,
Neil annad leiba, katet,
sa viimast aset veel.
Samad sõnad, sama viis
kas meid hoida saavad,
samamoodi nagu siis
õitseb ristik ja värisevad haavad.
Kuid siiski veel leian
su silmist pisaraid.
Mu eestimaa, oh looda
ehk nüüd need ajad muutuvad.
Samad sõnad, sama viis,
sama tõrksad tähed,
Sama lihtsalt nagu siis
õitseb ristik ja
värisevad haavad.
Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad tugevad,
su tütred nagu lilled
nad õitsvad nägusad.
Samad sõnad, sama viis
kas meid hoida saavad,
samamoodi nagu siis
õitseb ristik ja nagu siis
mis hingest tulnud hinge läheb.
ISAMAA ILU HOIELDES
Isamaa ilu hoieldes.
Vaenlase vastu võideldes:
pane tähele (4x)
kui sina usud enda’asse, (kordus solist + koor)
arukate arvamisse,
tugevate turjadesse,
vanemate vägevusse,
noorte meeste nobedusse,
õdedesse vendadesse,
enne kõike enda’asse,
siis saad põlve parema.
Isamaa ilu hoieldes.
Vaenlase vastu võideldes:
pane tähele (4x)
kui sina usud hundi juttu,
kardad koerte klähvimisi,
kuulad sakste sajatusi,
kannupoiste kaebamisi,
saamameeste salvamisi,
madalate manitsusi,
sõgedate sõitlemisi,
siis ei saa sa midagi.
Isamaa ilu hoieldes.
Vaenlase vastu võideldes:
pane tähele (4x)
kui sina vajud valedesse,
upakille unedesse,
käpakille käsu alla,
röötsakille rubla alla,
siis saad kirbud kubemesse,
sügelised südamesse,
paised pähe, kondid kõhtu,
siis sa lähed põrgusse.
Isamaa ilu hoieldes.
Vaenlase vastu võideldes:
pane tähele (4x)
kui sina usud enda’asse,
siis sina usud rahva’asse
taludesse tarkusesse,
õpetusse õigusesse,
kodukoha kaasikusse,
pilvepiiril pääsukesse,
siis saad vaimu vägeva,
siis saad põlve parema.
EESTLANE OLEN JA EESTLASEKS JÄÄN
Tuhat korda kas või alata
tuhat aastat tõusu mitte luigelend
oma rahvust maha salata
sama ränk on nagu orjaks müüa end.
Eestlane olen ja eestlaseks jään,
Kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää
vabalt vaarisa moodi.
Jah: just nõnda vabalt vaarisa moodi.
Tuhat kõuehäälselt küsijat
vaba meri. Põlistalud. Püha muld.
Tuhat korda tuhat püsijat
kõige kiuste elus hoiab püha tuld.
Eestlane olen ja eestlaseks jään,
Kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää
vabalt vaarisa moodi.
Jah: just nõnda vabalt vaarisa moodi.
Nende mehiste meeste moodi.
Mm....
Eestlane olen ja eestlaseks jään,
Kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää
vabalt vaarisa moodi.
Jah: just nõnda vabalt vaarisa moodi.
Nende mehiste meeste moodi.
allikas: „Eesti isamaalisi laule“. Tallinn, Eesti Raamat, 1988
X Tartu Muusikapäevad toimusid 10.-14. mail 1988. Toona Tähtvere laulukaare all esitatud Alo Mattiiseni viis ärkamisaegset laulu tõstsid vabanemislootuses eestlaste pinged kõrgele. Kontserdi ajal tekkis väljakule üha rohkem Eesti lippe. Kuu aega varem lehvisid Tartu muinsuskaitsepäevadel kolm kangast eraldi, kuid Tartu Muusikapäevade kontserdil võeti välja pool sajandit peidus olnud sinimustvalged. Tartu Muusikapäevad andsid olulise tõuke laulvaks revolutsiooniks ristitud pöördele.
Sõnade autor Jüri Leesment on öelnud 30. juulil 2008. aastal Postimehele antud intervjuus: „Minul on tõesti õudselt hea meel, et 20 aastat hiljem need laulud on alles. Ma usun, et Alol seal kusagil pilveservas on ka hea meel selle üle. Omal ajal me viskasime isegi nalja selle üle, et ei tea, kas 20 aasta pärast keegi neid laule mäletab, nii et südame teeb soojaks, et ikka mäletatakse.“
allikad: www.musapaevad.ee; oolaulupidu.postimees.ee
EI OLE ÜKSI ÜKSKI MAA
Muusika Alo Mattiisen, sõnad Jüri Leesment
Jääb ikka nii, et Saaremaa
näeb õhtupäikse õitsimist.
Ta kõrval tunneb Hiiumaa
üht õiget sugu õitsilist.
Veel linnupesi Läänemaal
võib leida rannaroost,
veel aru annab Harjumaa
me rahva sünniloost.
Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa!
Teab loodus vaid, teab isamaa –
meil tuleb üksteist aidata...
Ei ole üksi ükski maa,
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!
Ei ole jännis Järvamaa
kui seemne ootel põld on must.
Ei peleta meid Pärnumaa
jutt põlislaande eksinust.
Ehk tarkust toitev Tartumaa
teab, mis on mehemeel?
Kui kaua suudab Võrumaa
end hoida õigel teel?
Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa!
Teab loodus vaid,
teab isamaa,
meil tuleb üksteist aidata.
Ei ole üksi ükski maa
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!
Kas jääb ka nii, et Mulgimaa
eal pügada ei lase end?
Kas vaikust valvav Valgamaa
on hüüdjatega ühinend?
Kui puhtaks jäävad Virumaal
kõik selge veega allikad,
siis alles julgen ütelda,
et elan omal maal.
(et elan omal maal)
Teab loodus vaid,
teab isamaa,
meil tuleb üksteist aidata.
Ei ole üksi ükski maa
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!
Ei ole üksi ükski maa...
Teab loodus vaid,
teab isamaa,
meil tuleb üksteist aidata.
Ei ole üksi ükski maa
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!
Ei ole üksi ükski maa...
Ei ole üksi ükski maa...
Ei ole üksi ükski maa...
allikas: www.laulud.ee
Tartu Muusikapäevad toimusid 1979-1991, kokku 13 korda. Fosforiidisõja laineharjal, 1987. aastal, kirjutasid Alo Mattiisen ja Jüri Leesment laulu „Ei ole üksi ükski maa“, mis kanti võimude kiuste ette 1987. aasta mais Tartu Raekoja platsil. Sõnade autor Jüri Leesment meenutab, et „Ei ole üksi ükski maa“ kanti live’is esimest korda ette alles tublisti pärast Alo Mattiiseni surma, sest Tartu Raekoja platsil lasti seda tegelikult lindilt. Põhjus oli lihtne – lugu oli perfektselt ettekandmiseks liiga keeruline. Seda, et laul tuli lindilt, ei saanud keegi ilmselt suures melus arugi, Riho Sibula asemel maigutas raekoja platsil suud hoopis helilooja ise.
allikad: www.musapaevad.ee; Postimees (07.08.2011)
MIS MAA SEE ON?
Muusika Siiri Sisask, sõnad Peeter Volkonski, seade Tõnis Kõrvits
Mis maa see on, siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood,
kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.
Mis maa see on, kord öö sööb ära päeva,
siis jälle päev on nõnda pikk, et neelab öö.
Ühtmoodi mõlemad siin mööda läevad,
kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.
Mis maa see on, kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Ja kes selle valu ükskord kokku korjaks,
et tuleks armastus ja lõppeks piin?
Mis maa see on, kus halastus on ohus?
Mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud?
Kus on siin õiglus, kus rahukohus,
kust õiglust otsima peaks vaevatud?
Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
on roostes häbi, südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
kuid miski hoiab tagasi veel mind.
Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida
ja millega ta seda teeb, ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,
kuid ometigi endaga mind veab.
Mis maa see on, kas suudan teda mõista?
Mis maa see on, kas suudan enam olla temata?
Mis maa see on, kuis ometigi võis ta
kõik oma lapsed jätta emata?
Mis maa see on, siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood,
kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.
Laul „Mis maa see on“ on kirjutatud 1997. aastal, mil Harrastusteatrite Liit korraldas Raplamaal Mahtras vabaõhuetenduse „Mahtra sõda“. Etenduses kõlas Siiri Sisaski muusika Peeter Volkonski tekstidele.Laiem publik tundis selle laulu puudutust aga alles 13 aastat hiljem, kui see kõlas 2011. aasta noorte laulupeo ühendkooride esituses, lugu läks laulupeol ka kordamisele ning siis juba Siiri Sisaski eeslaulmisel. President Toomas-Hendrik Ilves kasutas Peeter Volkonski kirjutatud sõnu ka oma 2013. aasta vabariigi aastapäeval peetud kõnes.
PALVE
Muusika Tõnis Mägi, sõnad Villu Kangur
Looja, hoia Maarjamaad
ja andesta meile me vead,
Looja, kaitse Eestimaad,
peod selleks palveks nüüd sean.
Looja, hoia hiiepuid,
sest ladvad neil längu on maas,
Looja, kaitse kodutuid,
kord nad ehk tulevad taas.
Kirjas on aegade raamatus:
õndsad on need, kes ei näe,
uskudes, et see on saamatus,
kui keegi läeb.
Loon ja hoian Maarjamaad,
loon ja loodan, sest tean,
milleks need ladvad on kaarjamad,
ja peod, mille palveks ma sean –
et Looja hoiaks Maarjamaad.
allikas: Ilmapuu laulud 2007 (ELT SA 2007)
„Looja, hoia Maarjamaad“ ehk „Palve“ sündis 1987. aastal. Tõnis Mägi on meenutanud, et neil oli Ultima Thulega Linnahallis kontsert ja tal tuli äkki idee, et peaks kontserdi lõppu just selle loo panema. „Rääkisin sellest bändile ja poisid ütlesid, et Mäks, ära seda küll tee, tuleb mingi jama! Ikkagi esitasime selle loo ära. Meid haaras nagu mingi üle-mõistuse-tunne, kui siis äkki kõik need neli tuhat inimest saalis püsti tõusid. See elamus lõi minu jaoks nagu kogu olemise platsi puhtaks, ma oleksin kasvõi tankide vastu muusikaga läinud!“
allikas: Eesti ansamblite andmebaas; T. Mägi, B. Vaher „Müümata naer“ (TEA Kirjastus 2011lk 139)
TA LENDAB MESIPUU POOLE
Muusika Peep Sarapik, sõnad Juhan Liiv
Ta lendab lillest lillesse
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse,
ta lendab mesipuu poole.
Ja langevad teele tuhanded,
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.
Hing, oh hing, sa raskel a’al –
kuis õhkad isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal –
kuis ihkad isamaa poole!
Ja puhugu vastu sull’ surmatuul
ja lennaku vastu sull’ surmakuul:
sa unustad surma ja hoole
ning tõttad isamaa poole!
Hing, oh hing, sa raskel a’al –
kuis õhkad isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal –
:,: kuis ihkad isamaa poole! :,:
Helilooja Peep Sarapikku (1949-1994) tuntakse ilmselt kõige enam tema laulva revolutsiooni tuules sündinud isamaateemaliste laulude kaudu. Peep Sarapiku tuntuim laul„Ta lendab mesipuu poole“ kõlas esmakordselt laulupeol 1993. aastal.
Juhan Liivi kuulus isamaaluuletus „Ta lendab mesipuu poole“ ilmus esimest korda 1905. aastal pereajakirjas Linda. Sellest luuletusest on aegade jooksul avaldatud mitmeid versioone. Näiteks 1910. aasta kogumikus oli luuletus pea poole pikem ning võrreldes esmaversiooniga polnud „tõttamist“, vaid „tõusmine“ isamaa poole: „Ja puhugu vastu sul surmatuul ja lennaku vastu surmakuul - hing tõuseb isamaa poole!“.
PUU ON PUUDE KÕRGUNE
Muusika Indrek Kalda, sõnad Heiki Vilep
Puu on puudekõrgune, muru murumadal,
õnn on õnnesuurune, selg on seljataga.
Valu on mäekõrgune, usk tas murumadal,
kui me lõpuks virgume, hing on vait ja vaga.
Kui me lõpuks virgume, puu on murumadal,
muru puude kõrgune, kinni kasvand rada.
Siis näib õnn mäekõrgune, valu murumadal,
kui me lõpuks virgume, kõik on seljataga.
Taevas taevakõrgune, silmapiir on kauge,
lähedal on lähedus, kuni usk ei rauge.
Kuni ükskord virgume, hing on vait ja vaga,
kuni üle sirgume sest, mis seljataga.
Kui me lõpuks virgume, taevas jälle madal,
silmapiir on lähedal, elu seljataga.
Siis on madal kõrgemal, kõrge paistab madal,
kui me ükskord virgume, kõik on seljataga.
Keset ilma Ilmapuu - ta on kõrgem veelgi,
kui on valu, õnn või rõõm, tähed linnuteelgi.
Suurem kõigest ilmapuu, suurem veel kui maa,
ainult laulu sisse veel ära mahub ta.
Põlvest põlve laulame rõõmudest ja murest,
sellest, millest hingame, maast ja veest ja tulest,
laulu sees me virgume kõrgemaks kui ise,
suureks õnne laulame, tähtsaks olemise.
Kui me ükskord virgume, ees on jälle algus,
seisab õites ilmapuu, okstes päiksevalgus.
Laulu sees me virgume kõrgemaks kui puu,
Ilmapuuna elame, kuni laulab suu.
Põlvest põlve laulame rõõmudest ja murest,
sellest, millest hingame, maast ja veest ja tulest,
laulu sees me virgume kõrgemaks kui ise,
suureks ennast laulame, suureks olemise.
„Puu on puudekõrgune” on laulu- ja tantsupeo „Ilmapuulävel” tunnuslaul, mis kirjutatud just nimelt selle noortepeo tarbeks. Laulu esimene, muusikaautori Indrek Kalda südamelähedasim, version oli kolmesalmiline, kuid laulu- ja tantsupeo kunstilise toimkonna soovil kirjutas Heiki Vilep salme juurde. Indrek Kalda sõnu loli Heiki Vilepil kõigepealt valmis tekst, millele siis tema hiljem viisi lõi.