Helle Kuningas: "Unistuste rolli pole mul olnud. Mängin seda, mis elu kätte annab, ja rõõmuga."

Foto: Andres Adamson

Pärnu Endla teatri näitleja Helle Kuningas tähistab uuel nädalal juubelit. 40 aastat Endlas tähendab rohkem kui 100 rolli, lugematut arvu etendusi ja aplause.

Kuningas tunnistab, et talle meeldib lugeda raamatuid ja kirjutada käsitsi kirju, tema saab väga hästi hakkama arvuti ja elektronpostita. "Endlas teatakse, et ma ei taha saada sünnipäevaõnnitlusi mobiilile. Tahan elus kaarti, mille inimene on oma käega valinud ja kirjutanud," lausub ta otse, kaval muie silmis. "Siis mul on tunne, et suhtlen inimesega," lisab näitleja. Kolleegid tunnevad tema omapärast huumorimeelt ja südamlikku olekut.

Olete pärnakas?

Sündinud, kasvanud ja elanud Pärnus, kui välja jätta kaks aastat kooli Tallinnas.

Terve teie elu on seotud teatriga, millised hetked lapsepõlves andsid vihjeid, et olete sündinud näitlejaks?

See on veider, kuid nii kaua, kui suudan tagasi mõelda, olen ma mänginud. Kõik muinasjutud mängisin läbi. Näärivana oli hädas, sest mul oli kilomeetrite viisi salme peas. Teatrisse viidi mind esimest korda vaatama "Helepunast lillekest" ja see oli natuke hirmus.

Järgmiseks oli "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi" ning kui need pöialpoisid minust saalis möödusid, hakkasin röökima, sest nad olid nii koledad ja karvased. Otseseks ajendiks sai lavastus "Mary Tudor", mille vaheajal prouad arutasid, et kostüüm ei sobi näitlejannale. Kuulasin seda ja mõtlesin, kas siis peale kostüümi ei ole laval midagi: pean saama artistiks. Nii ma Endla teatristuudioga liitusin.

Õppisite Lydia Koidula nimelises Pärnu 2. keskkoolis ja mängisite hiljem aastaid Koidula rolli!

Kui ma sealt koolist ära läksin, ei tahtnud ma Koidula nime kuuldagi. Elu teeb aga ringe ja toob asjad tagasi. Meie koolis sattus olema selline aeg, et kõik soolati Koidulaga üle. Tagantjärele on selle üle väga hea naerda, kuidas see omal ajal närvidele käis. Mark Soosaarega tegime kooliraadiot. Oli probleemiks, miks lähen tunnist raadiot tegema, endal matemaatikas ja füüsikas kahed. Eks teismeline taha ikka elada omas maailmas.

Ülesoolamistele vaatamata jäin Armas Kuldseppa väga hästi mäletama ning viisin talle roosid, kui Sindi gümnaasiumi lõpetasin. Läksin Sindisse üle, sest Koidula-koolist sai mul 8. klassi lõpuks mõõt täis. Sindis sattusin sootuks teise maailma, suhtlemine oli väga soe ja inimlik. Seal hakkasin rahvamajas kohe näitemängu tegema.

Isale oleks meeldinud, kui minust oleks saanud muusik või ajakirjanik. Ei saanud minust kumbagi. Ega nad mulle kodus vastu seisnud. Läksin nii oma rada, et miski poleks aidanud.

Kas selline põikpäine otsekohesus ja resoluutsus on teile alati omane olnud?

Elu sunnib karmiks ja otsekoheseks. Tegelikult nutan vahel patja nagu naine ikka, aga siis löön selja sirgeks ja lähen jälle. Kus sa pääsed!

Kes olid teatrikoolis teie kursusekaaslased ja juhendaja?

1970-1972 õppisin Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedris. Õppisin kaks aastat, siis võtsin jalad selga ja tulin ära. Arvasin, et teatris on parem. Loll olin. Samal kursusel õppisid Maria Klenskaja, Elle Kull, Kaie Mihkelson, Jüri Aarma, Margus Vaher, Helje Soosalu, Peeter Kollom, Rita Raave, Mait Agu, Juhan Maiste, Jaan Rõõmussaar, Mihkel Smeljanski ...

Ega meid palju järel ole. See aeg oli väga ilus.

Meie kursust vedas Grigori Kromanov. Mõtlen temale suure tänuga. See kursus oli õnnetu, sest Panso oli palju kursuse juurest ära ja Kromanov haiglas.

Te olete üle 40 aasta olnud truu ühele teatrimajale, kas pole tulnud mõtet ennast mujal proovile panna?

Mulle on tööd pakkunud Viljandi teater, Vanemuine, noorsooteater, kuid ma ei läinud. Pole tahtnud. Vanemuises oli põnev, sattus olema teatri kõrgaeg. Sinna oleks võinud minna. Olin rumal. Toona teadsin, kuidas krillisid omavahel Kaarel Ird ja Voldemar Panso. Minust oleks saanud järjekordne lüli: Ird oleks rõõmustanud ja Panso loobunud teretamast.

Kas Endlas on esinenud perioode, mille puhul tagantjärele ohati: "See oli kõrgaeg."?

Seda on raske öelda. Muidugi. Kui lavastajad olid Priit Pedajas, Ingo Normet ja Vello Rummo. Igaühel oli nii teatrist kui maailmast hästi erinev nägemine ning väga erinev repertuaar. Me ei saanud iialgi kõrbeda, sest Vello Rummol oli perfektne nina repertuaari suhtes, mis toob saali Pärnu publiku. Saalid olid siis hullusti täis. Inimesed sõid kõike, mida neile ainult kätte anti.

Praegu on majas noored, kes teevad tublit tööd. Tiit Palu on väga omapärane lavastaja. Tema töid tasuks vaadata. Enn Keerdi "Linda tahab lahutada" läheb viiendat hooaega. Kes oleks seda osanud ennustada? Tundub, et temalgi on see hea nina. Madis Kalmet on rariteetne ja põhjamaisem. Tema töödesse on vaja süüvida.

Kõigi nendega on olnud mõnus töötada. Linda Rummo, Mati Unt, Raivo Trass, Margus Kasterpalu, Üllar Saaremäe. Mul on elus läinud hästi, sest mäletan õnneks ainult ühte tükki ja rolli, mille peale mul käed jõuetult alla kukkusid. Et ei taha lavale minna. Mul oli piinlik, häbi ja ma ei tahtnud. See oli rohkem kui 25 aastat tagasi. Ehk õpetas see, et näitleja peab alati üles leidma oma konksu.

Lugesin kokku, teil on olnud Endlas 123 osa. Küllap olete mänginud naisi hällist hauani, peale selle loomi, ehk mehigi. Kas teil on mõni täitumata jäänud rolliunistus?

Tõesti, rolle on olnud seinast seina. Naisi olen mänginud nii noori kui vanu, nii rikkaid kui vaeseid. Meest mänginud ma vist pole. Püha taevas, ma ikkagi olen! (Mõtleb pingsalt.) Portugali sadamakaptenit Raivo Trassi "Kihnu Jõnnis".

Täitumata unistusi mul pole, sest õnneks on mul jätkunud aru mitte unistada konkreetsest rollist. Need osad, mis on, tuleb teha endale söödavaks ja huvitavaks. See pole alati kerge.

Unistuste rolli pole mul olnud. Milleks luua illusioone ja oodata mõttetult? See sööks mind ennast seestpoolt. Mängin seda, mis elu kätte annab ja rõõmuga. Ma pole pidanud ühte tüüpi tegelasi mängima, nagu noortega tihti juhtub. Rabelesin sellest varakult välja, sest pistsin kisama, et mul on neist helesinistest rollidest kõrini. Tegin kõva häält ja siis hakkasid vähe värvilisemad tööd tulema.

Oih, üks unistus siiski oli mõni aasta tagasi! Rääkisin sellest Mati Undile, mille peale ta itsitama hakkas ja lubas kirjutada. Nüüd on see muidugi maetud koos temaga.

"Vaata, näitleja Helle Kuningas läks meist mööda!" Kas olete seda lauset tänaval tihti kuulnud?

Sellega harjub ja enam ei häiri. Inimesed on toredad ja naljakad. Esimese sahmaka sain ma kätte aga väga noorena. Olin paaris muusikalis üles astunud. Mind polnud näitlejana veel olemaski. Elasin Valli värava taga, kolm sammu tööle joosta. Hüppasin voodist välja ja jooksuga proovi. Kohe sain postkontori ees bussipeatuses laksaka kätte: ise artist, aga ei viitsi ennast hommikuti värvidagi! Sellest ajast peale ma seda endale ei luba. 40 aastat. Juhtub. Nüüd vahel olen ülbe ja tulen, nagu olen. Tegelikult on see hirmus naljakas. Elule tagasi vaadata ongi väga naljakas.

Kuidas teatrist minnakse? Kas Endla on oma põliseid hoidnud?

Enamalt jaolt. On aegu olnud, kus ei ole hoitud. Ühekorra olen selle koha pealt päris kuri olnud. Elul on aga komme tuua kõik tagasi. Nagu sina külale, nii küla sinule. Mulle tundub, et praegu on Endlas mõistlik aeg.

Mis annab teile jõudu elada ja olla? Kus on teie tagala?

See on ju nii lihtne. Loodus ja kodu. Aastane lapselaps. Lähen vahel proovist, olen nii ummikus ja sisemiselt keerdus, tüdinud ja tülpinud. Vaatan lapsele näkku ja see kõik on nagu käega pühitud. See on müstiline ja toimib. Laps naeratab ja kõik negatiivne kukub küljest maha.

Sindi taga raba ääres on mul suvila, seal meeldib mütata. Loomulikult muusika, kirjandus, kunst.

Ja kui võiksin jutu lõpuks midagi soovida, kuigi see oleks pikema jutu teema, siis sooviksin, et inimesed armastaksid üksteist. Et nad suudaks. See ei ole kerge! See ei ole tõesti kerge, aga armastage üksteist ja kõik läheb hästi!