Barcelona tõmbab jalust maha

Aarne Mäe
, peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
FC Barcelona õnnelikud fännid.
FC Barcelona õnnelikud fännid. Foto: Aarne Mäe

Kui on soovi lühikese lennu järel korraga nii kunsti, ajalugu kui ka rannamõnusid nautida, sobib reisisihiks imehästi Barcelona - nooruslik ja vaba mõtlemisega linn.


See Kataloonia keskus on koos teiste Euroopa linnadega suhteliselt odavalt kättesaadav lennufirmade kampaaniate tõttu.


Kogenud rännumehed teavad, et kindlasti tasub elamine broneerida juba varakult enne turismihooaja algust.

Eriti nutikas on võtta apartement ehk duširuumi ja soovitavalt terrassiga kööktuba, mis tänu sealsetele odavatele toiduainetele teeb Barcelonas viibimise eriti kokkuhoidlikuks.

Nurgapealsest ärist saab täiesti soodsalt hädapärase lihapala või pitsatüki, et see üürikorteris tulele laotada.

Eriti hõrgu punkti võib aga kultuuri, ajalugu ja päikest täis päevale panna mereandide ja puuviljadega, mis eelnevalt on kohalikult atraktiivselt turult soetatud.

Iseäranis kaval on turult läbi põigata selle sulgemisminutitel, mil riknema kippuv kaup poolmuidu käest ära antakse.

Aga tõtt-öelda on vatsamure Vahemere ääres teisejärguline.

Barcelonas ei pea kuigi palju muretsema ka väljavalitud vaatamisväärsuste juurde jõudmise pärast, sest olemas on loogiliselt toimiv transpordisüsteem, mis koosneb nii bussist, metroost kui taskukohasest taksost, kuid samas pole selles miljonilinnas suurem häda mõne päeva jooksul kõik olulisemad paigad jalgsi läbi käia.

Talendijaht La Ramblal

Barcelonaga võib tutvust alustada La Ramblast, jalutustänavast, mille ääres noolivad kopikaid miimid ja trikimeistrid, kellest igaüks vääriks võitu telehitis "Talendijaht".

Kes aga jalutamisega hilja peale jääb, peab arvestama tõigaga, et tal tuleb hakata eemale peletama pakse neegerlitse ja kokaiinipakkujaid. Põhiline on vältida silmsidet, mitte vahetada nendega sõnagi.

La Rambla viib kesksest Katalaani väljakust kilomeetri jagu mere poole, mille otsas troonib mälestusmärk Kolumbuse naasmise auks Ameerikast.

Samas piirkonnas asub ka vana gooti kvartal ühes linnamuuseumiga, mis annab koos väljakaevatud roomaaegsete müürijuppide näol aimu linna sünnist.

Kitsastel tänavatel jääb nurkadel ette lisaks turistidevoolule kindlasti mõni kohalik moosekant, eriti romantiline hispaania kitarr võib lummata möödujat minutiteks.

Katalaanid on heatujulised ja sõbralikud, ehkki rahvast liigub palju, jäetakse kõigile ruumi.

Kui juhtudki kellelegi seljakotiga vastu minema, järgneb naerusuine vabandus hoopis teiselt poolt.

Täiesti ootamatult võid sattuda siseõue, kus volüümikad daamid härrade plaksutuste saatel flamenkot tantsivad, kaasates ringi ka häbelikke turiste, või näed järjekordset värvikat rühma kekslemas tänavatpidi mingile festivalile.

Kui seda lõbusust toetab veel päike, muutub isegi morn põhjamaalane rõõmsaks, kuni peab jälle asuma lennukiga kodu poole ja taluma lennujaamas järjekorras tülitsevaid rahvuskaaslasi, kes kogu kaamose taas paratamatult meelde tuletavad.

Barcelonast rääkides ei saa üle ega ümber Picassost, Dalist, Mirost ega Gaudist. Ja kõigest sellest, mis hiljem neist inspiratsiooni on saanud, kuigi hindamine sõltub suuresti maitsest.

Klassikute nakkav eeskuju

Väga korraliku koguga Picasso muuseumi leiab gooti kvartalist ja jääb vaid üle imestada, kui tõetruult 15aastane poisike maalis oma ema ja isa.

Kuna edaspidi polnud tal midagi enam juurde õppida, sest oli saavutanud juba nii noores eas täiuslikkuse, tuligi otsida midagi erilist - selleks sai kubism.

Meil kipub asi paraku teistpidi minema - kunstnik plätserdab midagi kokku ja nimetab seda mingiks "ismiks", kuid tõetruud portreed või maastikku joonistada ta vaevu suudab.

Niipalju Barcelonas noorusaja veetnud Picassost.

Gaudi oli aga omamoodi vaba hing, kes purustas juba sadakond aastat tagasi müüre oma ümarate vormidega ning sattus julge mõtlemise ja levinud standardite lõhkumise tõttu ka põlu alla.

Nüüd on tema töödest saanud Barcelona visiitkaardid.

Gaudi loomingut võib nautida, sõites kahekorruselise turismibussiga "punasele liinile", mis viib nii Güelli parki kui tänaseni ehitatavasse pühakotta La Sagrada Familia.

Kindlasti sihib põhjamaalane mereranda. Maikuus on merevesi veel karastav, kuigi õhus üle 30 kraadi sooja, kuid selge sillerdus on kutsuv.

Rannas ja rannalähedastel tänavatelgi ei tasu ehmatada pilke nautivaid nudiste nähes, küll aga tuleb seal ilmtingimata tegemist illegaalselt oma massaažiteenust pakkuvate hiinlastega.

Parimad rannad on kindlasti linnast väljas ja kui nädal Barcelonas veeta, leidub küllap aega käia ka mõnekümne kilomeetri kaugusel mägikülades tõelise kohaliku eluga tutvumas.

Või siis istuda lihtsalt Montjuïci mäel olümpiastaadioni lähedal rahvuskunstimuuseumi ees trepil, libistada tänavamuusiku pillimängu saatel pilk üle panoraami, mille esiplaanil troonib härjavõitluse areen.

"Barcelona, Barcelona olé, olé, olé!" rõkkas miljon inimest, kui võidud koju toodi

Minu Barcelonas viibimise nädal jäi täpselt sellesse aega, kui kohalik suurklubi FC Barcelona võitis Roomas Manchester Unitedi vastu Euroopa klubide karika.

Tõik, et mõni päev varem oli Barca võitnud ka Hispaania meistri tiitli, ajas kohalikud jalgpallihullud täiesti sassi.

Laupäeva õhtul lennukilt maha astunud, tormasin sirge joonega Barca kodustaadionile, kus 90 000 inimest mahutaval Camp Noul peeti Hispaania liiga viimast mängu.

Et olin paar minutit hilinenud, sain saja­eu­rose pileti staadioni värava taga peaaegu poole odavamalt.

Ehkki Barca selle kohtumise viimaste hulka kuuluva Osasuna vastu 0:1 kaotas, oli meistrikuld juba enne kindlustatud ning kohtumisele järgnes autasustamine ja pidu, mille käigus kõik meeskonnaliikmed fänne tänasid.

Õnnestus osaleda ka lainetuses ja näha, kuidas hullunud fänn kohtuniku tegevuse protestiks väljakule tormas.

Sõjahüüded ja fännilaulud kulusid nädalaga suisa pähe ning igal sammul tehti selgeks, et Kataloonia ei ole Hispaania.

Juba kolmapäeval ootas aga ees suur finaal. Selleks kogunesid sajad tuhanded kataloonlased linna peale ühiselt otseülekannet vaatama.

Kõige suurem rahvamass oli mere ääres hiiglasliku ekraani ees ja te ei kujuta ette orgiat, mis järgnes Barca 2:0 võidule: inimesed voorisid keskväljakule, lasid rakette, laulsid vahetpidamata, ronisid laternapostide otsa, panid jalgrattaid põlema, kuid mitte keegi ei kakelnud.

Hapu näoga Inglise turistid hoidsid end siiski tänavakohvikute nurka.

Kui hommikuks olid La Rambla laternapostid püsti aetud, ootas uus möll.

Õhtul hakati tervitama kangelasi, keda veeti lahtise bussiga läbi linna, pidu tipnes ilutulestikuga staadionil.

Järgmise päeva lehed kirjutasid, et linnas oli kokku miljon jalgpallihullu, ja võrdlesid Barca noorukest treenerit üliinimesega, kes oli suures gladiaatorite heitluses Rooma areenil võitjana väljunud.

Taas sai kinnitust tõsiasi, et jalgpall pole kaugeltki üksnes sport, see on äri, see on poliitika, see on massipsühhoos, see on elu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles