«Ilu ei sõltu rõivasuurusest, ilu ei ole füüsiline,» sõnas teletäht Ellen DeGeneres pärast seda kui populaarne Ameerika rõivabränd Abercombie&Fitch keeldus tegemast riideid pluss-suuruses naistele, tuues põhjenduseks, et sellised «mitte-lahedad» kandjad rikuvad brändi mainet.
Me kõik justkui teame, et ilu tuleb seest, kuid kahjuks kogevad paljud naised tänapäeva maailmas vastupidist – neid diskrimineeritakse nende kaalu või kehavormide tõttu.
Seitse naist jutustasid Huffington Postile oma loo.
«Rinnad ei peaks nii suured olema.»
Eelmisel suvel läksin ma pesupoodi Victoria’s Secret, et osta endale paar uut rinnahoidjat. See oli suvel pärast mu teist ülikooliaastat - ma töötasin seitse päeva nädalas ja lisaks olin veel ka praktikal, nii et mul ei olnud eriti aega vaadata, mis ma endale sisse söön. Seega oli mu toitumine üpris ebatervislik ja kilod muudkui kogunesid. Ma avastasin, et mu rinnahoidja suurus oli juba 95 DD (ma tean, et see on väga suur) ning otsides enda suuruses rinnahoidjaid, avastasin, et neid on üksnes musta värvi. Kui müüja tuli minu juurde ja küsis, kas ma vajan abi, vastasin, et ma otsin endale midagi värvilisemat. Öeldes talle oma suuruse, vastas ta aga: «Meil ei ole eriti midagi selles suuruses, sest normaalsed rinnad ei peaks nii suured olema.»
Ma ei arva, et mu rindadel midagi viga oleks. Muidugi sooviksin ma kaalu langetada, olla tervislik ja heas vormis, kuid müüjal ei ole õigust minu keha kommenteerida ja mind häbistada. See on siiski minu keha.
Lea, 21, Pittsburgh.
«Õpetajad naersid kui ma oma kava esitasin.»
Keskkoolis käies soovisin ma ühel hetkel kisakooriga liituda. Katsetel olin ma ainus suurem tüdruk ning kui ma oma tantsukava esitasin, siis õpetajad (kes olid kohtunikud) sõna otseses mõttes naersid mu üle terve kava kestel... Paksem olemises ei ole midagi valesti. Vale on hoopis see, kuidas (mõned) inimesed üksnes välimust hindavad.
Serine, 20, Filipiinid.
«Juba lapsena ütlesid ema ja vanaema, et ma olen paks.»
Juba siis, kui ma olin alles väike, korrutasid mu kergelt ülekaalulised ema ja vanaema, et ma olen paks. Ja mitte lihtsalt paks, vaid jubedalt ja kohutavalt paks. Kuna nad olid minu elus kõige tähtsamad, uskusin ma neid. Miks nad peaksid mulle valetama? Kuid tegelikult olin ma täiesti keskmise suurusega laps. Mitte peenike, kuid mitte ka paks – üks tavaline tervisliku välimusega tüdruk. Kuid ühel hetkel hakkas see korrutamine mulle mõjuma nii, et ma võtsingi aastaid kaalus juurde ja olin varsti paks. Kui ma olin 51 aastat vana, kaalusin ma 181 kg. Nüüd, neli aastat hiljem, kaalun ma 90 kilo, kuid sooviksin kaaluda 68 kilo , mis on paljude arvates minu pikkuse juures ikka veel palju.
Mida ma ütleksin neile, kes näpuga näitavad ja teisi paksuks kutsuvad? Ma ütleksin «Jääge vait!». Iga inimene tunneb ise, mis on tema jaoks sobiv kaal. Ma sain ju ise aru kui ma juurde võtsin. Paks olemine ei ole kõige hullem asi maailmas ning iga üks kaotab kaalu siis, kui ta selleks valmis on.
Karen, 55, Denver.
«Su suurus on hirmutav.»
Pärast ülikooli lõpetamist käisin ma paljudel tööintervjuudel. Ma olin lõpetanud maineka kooli ja olin suviti omandanud ka töökogemusi, kuid mind ei palgatud. Tagasiside oli väga ebamäärane ning kunagi ei öeldud selget põhjust. Lõpuks öeldi mulle ühes kohas otse välja: «Sa oled nii pikk ja kogukas – sinu suurus on hirmutav. Sellepärast me sind ei palganudki.»
Ma olen 175 cm pikk pluss-suuruses naine, kes on enda arvates ilus. Ma ei ole oma suuruse pärast mingi agressiivne ja kuri koletis – ma olen rõõmsameelne ja heasüdamlik. Kõik oleks teistmoodi kui ma oleksin sama peenike kui modellid, mida ma aga ei taha. Mind lohutab vaid minu kadunud isa ütlus: «Loeb see, mis on sinu sees.»
Traci, 32, Chicago.
«Inimesed kohtlevad mind nüüd hoopis teistmoodi.»
Ma olin väikesest peale suur tüdruk ja võtsin kaalus juurde kuni teise ülikooli aastani. Siis sai mul villand pidevatest kommentaaridest, mida tegid isegi mu perekond ja sõbrad, rääkimata poistest ning tervishoiutöötajatest, kes soovitasid mul «Vähem McDonaldsis käia». Selleks ajaks kaalusin ma pea 90 kilo, kuid nüüd võin ma uhkusega öelda, et mu kaal näitab 65 kilo. Mis on minu jaoks aga kõige imestamapanev, on see, kui teistmoodi inimesed nüüd mind kohtlevad. Nagu ma oleksin teine inimene: poodi sisenedes on kõik müüjad nii abivalmid, narrimise asemel tahetakse minuga nüüd sõber olla ja kohtingukaaslase leidmine pole enam mingi probleem. OMETI ON MU ISELOOM JU SAMA. Mitte midagi peale ühe numbri pole muutunud.
Imelik on mõelda, et üksnes sellepärast, et ma olen kõhnem, meeldin ma nüüd inimestele. Inimese välimus ja kaal ei tohiks nii tähtsad olla. On mitmeid põhjuseid, miks inimesed on paksud, see ei pruugi tuleneda sellest, et nad päev läbi kodus krõpse söövad ja trenni ei viitsi teha. Miks küll ei kohelda ülekaalulisi samavääriliste inimestena kui peenikesi?
Jilian, 22, Cleveland.
«Arst ei uurinudki, mis mul viga on. Ta ütles ainult, et ma pean alla võtma.»
1998. aastal läksin ma arsti juurde. Ta ütles kohe, et mu väsimus ja kehvveresus on tingitud sellest, et ma olen nii paks (jah, ta kasutaski sõna paks). Ta keeldus mu edasisest läbivaatusest, kuna ütles, et ma pean lihtsalt alla võtma. Natukese aja pärast läks mu olukord nii hulluks, et mind viidi kiirabiga haiglasse ning diagnoositi uneapnoe ehk une ajal tekkiv hingamiskatkestus. Mu hapnikutase kehas oli nii madal ning ma olin kuid pidevalt hapniku all. Kõik üksnes sellepärast, et arst ütles, et ma olen paks.
Donna, 44, Lääne-Virginia.
Hea lugeja! Jaga meiega sel teemal oma avamust. Kas ka Sina tead juhtumeid, kus Eestis on kedagi tema suuruse tõttu diskrimineeritud?