2008. aastal Noore Jazzitalendi auhinna pälvinud Kadri Voorand väärib tiitlit. 22-aastane südikas jazzlauljatar üllatab ja rõõmustab oma esikalbumiga, trumpideks omapärane hääl, kindel improviseerimisoskus ja endakirjutatud laulud.
Põnev on jälgida heas mõttes egotsentrilisi tekste, mis on oma aususes vabad võltstagasihoidlikkusest ja meeldida tahtmisest. Võtkem või rida "Ego laulust": "Fantastiline, hingetuks võttev, ilus Mina, tahaksin, et ka Sina näeksid seda...".
Samuti rõhutab Voorand oma erinevust, ka tema armastus on just nimelt "teistsugune" ("Different Kind Of Love") ning kõik, kes pole tõeliselt kuulanud, ei suuda olulist tabada ("Tunde kaja"). Meloodiad ja harmooniad on kohati lausa ebanaiselikult "tugevad" ja musikaalsed, Voorandi tumedas vokaalis paistab peituvat kogu ta keerukas isiksus - tegu on värvika kunstnikuga, kelle julge häälekasutus ei pruugi meeldida kõrvadele, kes harjunud standardsete "ilushäältega".
Pooled lood on ingliskeelsed, pooled emakeeles ja kummalisel kombel sobib inglise keel isegi paremini tema muusikalise mõtlemisega, kuigi kahlemata on uudne kuulata eesti keelt tõsise jazzi kontekstis. Saatemuusikud Jürmo Eespere, Mihkel Mälgand, Eno Kollom ja Jussi Kannaste paistavad nautivat eelkõige tempokamaid palu, tuntav on austus naislaulja suhtes, kes nõnda julgelt on astunud sellesse "meeste maailma", mida jazz ju on.
Särava ja meeldejääva soolo mängib Voorandi eufoorilises palas "This Is My Dance" Virgo Sillamaa. Noored täpsed muusikud ja kursusekaaslased Eesti Muusikaakadeemiast teevad oma koolile au, ei saa muidugi mainimata jätta, et enamik neist on Eesti jazzis juba vanad kalad.
Kuigi oma vastuolulisuses etteaimamatu, nagu Voorand end oma muusika kaudu tutvustab, on selle koore all ikkagi hetkiti pehmust ja naiselikkust ("Kas võtad mind, siin ma olen..."). Kui veel lisada pilt pikkade valgete juustega balletiseelikus naisest plaadi tagakaanelt, siis võiks võtta kuulda lauljatari ajakohast soovitust, isegi kui selles on killuke irooniat: "Pole aega armumiseks? Planeeri see mai!"