Anett Kontaveiti toetab kogu pere
7. aprill 2013, 00:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
17-aastane Anett Kontaveit, Eesti paremuselt teine tennisist Kaia Kanepi järel, peab mahutama ühe päeva sisse kolm trenni. Pöörane, kas pole? «Eks sellega harjub ära,» tunnistab ta päeva lõpus lõbusalt, nagu poleks põrmugi väsinud.
Anett Kontaveit: Olin pannud äratuskella tirisema kella kaheksaks, aga ärkan 7.30. Läksin õhtul vara, kell kümme magama – ilmselt magasin oma uneaja täis.
Hommikueineks söön pool pakki ricotta kohupiima ning võileiva juustu ja kurgiga, juurde joon kohvi. Seejärel vaatan natuke televiisorist suvalisi saateid, enne kui trenni lähen.
9.00 sõidutab ema mind autoga Tondile Tere tennisekeskusesse. Teen 15 minutit soojendust: jooksen, et saaks organismi käima, teen põlvetõsteid ja õlgadele kummilindiga harjutusi, edasi-tagasi ja külgedele.
10.00 algab treening. Kavas on hulk igasuguseid harjutusi reketi ja palliga – selles mõttes küllaltki tavaline trenn. Peaeesmärk on arendada vastupidavust. Mängin kahe sparringupartneriga: Morten Ritslaid teenis mullu suvel oma esimese ATP edetabelipunkti, Sten Sumberg kuulus 1990. aastate keskel Eesti Davis Cupi meeskonda.
12.00 lõpetan trenni ja käin pesemas. Pärast seda söön Pere tennisekeskuses lõunat – lõhet koos juurviljade ja riisiga. Juurde ei joo midagi. Ei tunne selleks vajadust, sest trennis sai niigi palju vett tarbitud. Magustoitu ka ei söö.
Seejärel käin ortopeed Kalev Tootsi vastuvõtul. Ta teeb mu taldadest pilti. Asi on selles, et kui tennisetossu tald kulub ära, võib jalg jalatsis veidi ära vajuda ja siis on platsil ebamugav joosta.
Tegemist on rutiinse kontrolliga, mida ei tule väga tihti teha, aga aeg-ajalt on kasulik lasta üle vaadata, kas kõik on korras. Selgub, et on küll. Õnneks pole ise ka mingeid vaevusi tundnud.
13.20 jõuan emaga koju ja asun koolitöö kallale. Õpin inglise keelt. Osalen Audentese kooli e-õppes: vastan paljus interneti teel, arvestustöid käin aga koha peal tegemas. Märtsi algul sain kolm-neli päeva ka koolis käia, seejärel tulid võistlused, viimati Ameerikas Miamis.
Veedan õpikute taga umbes poolteist tundi, siis puhkan teleka ees.
16.30 algab päeva teine trenn. Isa sõidutab mind Audentese spordiklubisse. Mängin taas Morten Ritslaidiga poolteist tundi. See ei ole siiski tavaline, serviga punktimäng. Keskendun sellele, et palju joosta ja palli võimalikult kaua mängus hoida. Eesmärk on taas vastupidavuse arendamine. Väikeste pauside ajal joon vett ja kuivatan higi.
18.00 lõpetan platsitreeningu ning ema sõidutab mind edasi Status Clubi. Vanematel on minuga ikka tihe graafik!
18.30 alustan jõusaali trenni. Teen rahulikult lihtsamaid, lihastele toonust andvaid harjutusi. Põhiliselt jalgadele, aga natuke ka õlgadele ja õlgade tagakülgedele. Kasutan jõumasinaid ja oma keharaskust, kangi mitte. Kangitrenni teen üldse harva, ja sedagi mitte suurte raskustega, sest kangiharjutused on mu põlvedele ohtlikud. Parem on kasutada oma keha raskust, et midagi valutama ei hakkaks.
19.45 lõpetan jõusaalitrenni, käin kiirelt pesemas ja siis saan koju. Kodus järgneb õhtusöök, seejärel vaatan veel kooliasju ja peagi ongi kell nii palju, et vaikselt magama sättida.
22.30-23 vahel vajun unne. Laupäeval (täna – toim) lendan Inglismaale, kus osalen 25 000-dollarilise auhinnafondiga turniiril.
Paraku sõidan ära just vahetult enne seda, kui saame uue pereliikme – väga kahju! Meie perre tuleb paarikuune pruun labrador Milo, hääldatakse mailo. Aga vähemalt on Inglismaal oodata, kelle pärast koju tagasi tulla.