17 aastat haiglavoodis lamanud Kätlin Pillai sulges igaveseks silmad
13. jaanuar 2013, 12:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel hooajal näitas Kanal 2 südamlikku saatesarja «Rääkimata lugu». Hooaja teises saates toodi vaatajateni lugu Kätlin Pillaist. Vaid 20 aastane tüdruk oli raske liiklusõnnetuse tagajärjel haiglavoodis lamanud tervelt 16 aastat. Saates rääkiski tüdruk, et tema suurimaks sooviks oleks leida sõpru, kes talle ka teinekord külla tuleksid. Pärast saadet tema unistus küll täitus, kuid aeg jäi liiga lühikeseks. Reede õhtul sulges Kätlin igaveseks oma silmad.
Vaata Reporter.ee videot:
25. augustil 1996. aastal olid Leila Pillai pojad kooli läinud ning enne tööleminekut tuli kõige pisem - kolmeaastane Kätlin - lasteaeda viia. Tänavanurgal tõmbas aga laps käest lahti ja astus vasakult tulnud auto ette. «Kui nägin, kuidas lilled ja punased sandaalid laiali lendasid, oli esimene tunne, et laps on täitsa tükkideks,» meenutas Leila hirmsat hetke.
Kuna õnnetus toimus lastekliiniku ees, sai Kätlin kiiresti arstiabi, kuid sellest ei piisanud, et ta tavaellu naasta saaks. Avarii tagajärjel kahjustus Kätlini seljaaju niivõrd, et ta ei enam ei liigu ega saa iseseisvalt hingata. Kätlin oli pärast õnnetust kolm kuud koomas ning detsembrikuus ütles esimese sõna - «emme».
Leila on endale selgeks teinud kõik protseduurid, mida tütrele haiglas tehakse, et ta ka haiglaseinte vahelt väljas end turvaliselt tunneks. Kätlin käib suvel rohkem väljas kui talvel. «Kõige suurem elamus oli loomaaed,» ütles neiu, kes ei talu möödakäijate haletsevaid pilke. «Ma mõtlen, et miks te vaatate mind nagu mingit friiki. Ma ei saa aru lihtsalt.»
Kätlin on koolis käinud kuus aastat ja tal on selge nii arvutamine kui lugemine. Suurema osa ajast veedab ta internetis, kus on võrdne võrdsete seas. Ta armastab Eesti muusikat, lemmikuteks on Ines, Koit Toome, Uku Suviste ja Terminaator.
Kätlin on saatusega rahu sõlminud. Loomulikult tuleb temalgi ette päevi, mil ta on mõelnud allaandmisele, kuid õnneks pole loobumine tema moodi. «Mõnikord, kui on väga halb, siis räägin ikkagi, et tahan surra. Kui on parem, siis ikka lepin,» sõnas Kätlin.
Kuigi leppinud saatusega, on temagi hinge jäänud kriipima salasoov - tunda armastust: «Mida see tunne üldse tähendab... Ma ei teagi üldse, kuidas on olla armunud.»
Vaid ühe korra on Kätlin oma põsel saanud tunda poisi musi: «Ükskord, kui mul voodipesu vahetati, siis õde pani mind pikali ja üks hästi vahva väike poiss tuli juurde ja andis musi. See oli ainuke kord. Ja siis oli päris hea tunne.»