Johansonid
Külm
(Elwood)
Hinne 4
Nädala plaat: soe külm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Külm» on alles kolmas plaat, mille vennad Jaak, Mart ja Ants ning õde Kärt oma veerandsajaaastase, kohati katkendliku, kuid siiski kestva koosmusitseerimise jooksul on välja andnud. Mõlemad eelmised, «Põhja vahemäng» (1993) ja «Päevakera» (2000) on praeguseks kodumaine klassika. Ehkki ajavahe eelmise albumiga on tosin aastat, teevad Johansonid uuel plaadil põhimõtteliselt sama asja, mida nad on kogu aeg teinud.
Selline truudus omaseks saanud väljendusvahenditele ja repertuaariprintsiipidele ei pea olema alati taunitav, ammugi nii emblemaatilise ansambli puhul, nagu seda on eesti muusikas Johansonid. Vastse lisandusena võib ju võtta Krista Joonase mängitud ida pille (bansuri ja tanpura), kuid need mõjuvad pigem värskete värvikildudena, mitte sisulise uuendusena. Muu on nagu ikka – lüürilised, kantileensed hääled ja kirka kõlaga akustilised kitarrid, mõtteteradega ja tunnetega laetud tekstid ning malbed meloodiad, sekka kupleelikke teravmeelsusi (sel plaadil Juhan Viidingu tekstidele).
Johansonide jäljendamatu ansamblikeemia seostub enamiku jaoks nende etteastete erilise õhustikuga, veresugulusest tingitud telepaatilise üksteise toetamisega, laulutekstide sõnamängudega, teatud teatraalsusega ja ilmselt ennekõike omaloominguliste palade harukordse vahetuse ja kõnetamisvõimega. Kuid Johansonide fenomeni saab seletada ka objektiivsemate mõõtühikutega. Vaid neile omane fraseerimine, sõnaväldete üledoseerimine, vaba rütmika ja meetrumiga kitarrimäng – ka need parameetrid iseloomustavad Johansonide ainukordsust.
Esna mõisas salvestatud album on hästi läbi mõeldud; muusika, tekstid, helirežii kodusus ja kaanekujunduse videvikuatmosfäär loovad kauni terviku. Johansonide kahel varasemal plaadil on ehk lumma rohkem, aga ka uue plaadi üle on hea meel. Siin on mitu laulu («Ammu», «Külm», «Koju», «Palve»), mille kirjeldamiseks piisab kahest sõnast – väga ilus.