Kas ja milleks mediteerida? Ajakiri Üks vastab sellele läbi 7 levinud ettekujutuse ehk meditatsioonimüüdi. Võib-olla on nende seas mõni selline, mis on just sind hoidnud eemal meditatsioonist kui tühipaljast silmad-kinni-istumisest?
Seitse müüti meditatsioonist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meditatsiooniga on nagu iga teisegi asjaga – kui järjepidevalt ei tegele, siis tulemusi ei ole. Jah, ühekordseid kogemusi võib mõnel kursusel või ka omaette harjutades isegi saada, kuid kuna neid ei osata uuesti esile kutsuda ega millegi selgemaga siduda, on segadus veel suurem. Nii tekib pigem vastuseis ja umbusaldus ning edu saavutamine tundub liiga aeganõudev või isegi võimatu. Siis võibki öelda, et mediteerimine on mõttetu ajaraisk, sest kes siis ikka siin, läänemaailmas, kus tegutsemine on A ja O, nii väga oma olemisega ehk mitte midagi tegemisega jännata viitsib.
Kuid tasuks oma arusaamad siiski üle vaadata, sest kus kogemusi vähe ja needki vastuolulised, on eelarvamused kerged tekkima. Eelarvamused aga lukustavad mõistuse ja väänavad isiksuse, sünnitades kadedust, kibedust ja kõrkust. Ja seda ei tahaks ju keegi.
I Meditatsioon on pärit idast, lääne inimese jaoks on see eksootiline harrastus.
Keskendumine ehk kontsentratsioon, mõtlus ehk meditatsioon ja sisevaatlus ehk kontemplatsioon on ladina päritolu sõnad ja seotud kristliku vaimueluga. Ladina keelt kasutati Euroopas nii religioonis kui ka teaduses ja nimetatud harjutused olid munkade ning teadlaste vaimse edenemise teenistuses. Keskaegsetes katoliiklikes kloostrites oli meditatsioon igapäevane õppeprotsessi osa. Meditatsioon justkui taasavastati 20. sajandil, kuid siis juba idast tulnud tehnikate kaudu. See, mida läänes tänapäeval meditatsiooni all silmas peetakse, on segu eelnimetatud kolmest põhiharjutusest ja idast tulnud tehnikatest. Kui keegi ütleb, et ta tegeleb meditatsiooniga, võib see tähendada ka lihtsalt rahulikku omaetteolemist või asjade üle järelemõtlemist. Euroopa vaimsele kultuurile on meditatsioon aga täiesti tuttav asi, mistõttu selle kiire taaslevik siin on samuti loomulik.
II Meditatsioon tähendab mõtete peatamist – milleks mulle see?
Meditatsioon ehk mõtlus on täpsemalt öeldes meeleharjutus, mis ei tähenda sugugi ainult mõtete peatamist. Ühelt poolt võib öelda, et inimesed nimetavad tänapäeval mediteerimiseks mitmeid erinevaid harjutusi, kuid olulisem ehk on, et mediteerija ise liigub järjepidevalt harjutades aina enamat meisterlikkust nõudvate harjutuste suunas. Algajale mediteerijale on õpetaja või õpetuste iseseisev ja pühendunud tudeerimine oluline, kuid mida samm edasi, seda lähemale jõutakse hetkele, mil kõik õpetused ja tehnikad kaotavad oma tähenduse ehk vajalikkuse ja mediteerija taipab hetkega asjade tuuma – see oleks siis mediteerimise n-ö lõppeesmärk.
Enne nimetatud mõtete peatamist oleks hea alustada hoopis mingile olulisele, kirgastavale mõttele keskendunult mõtlemisega – see ohjeldab meelt ning aitab mõelda sügavalt ja ainult sellele, mida ise soovime. Niisiis võib mõtete peatamist vaadelda ka kui suutlikkus mõelda ühele valitud mõttele. Edasi liigub mediteerija sellelt mõttelt tundele, sealt juba elule ja selle vaimsele tähendusele. Kui nüüd mõelda, siis tuleb välja, et mediteerimine on väga oluline harjutus, sest suutlikkust korrastatult mõelda on vaja ju kõigil.
III Meditatsioon muudab elu üksluiseks, kiretuks ja halliks.
Kui oled kohanud mõnda mediteerijat, kelle elu on üksluine, kiretu ja hall, siis ei ole see olnud mediteerija. Lood on selgelt vastupidised: meditatsioon muudab elu rõõmsamaks ja inimese õnnelikumaks. Mulle meeldib öelda, et see hoiab Õnnefondi kogu aeg pilgeni täis ja sealt on võimalik alati võtta õnnetunnet just siis, kui sa seda soovid.
IV Meditatsioon muudab pikaajalisel praktiseerimisel inimese elukaugeks.
Mediteerides läheneme me asjade tuumale, täpsemalt kõnnime mööda taipamiste treppi. Ja kui me seda ei tee, siis ei ole see meditatsioon, vaid unelemine, päevauni, mõnus puhkus. Nimetatud olekud ei ole ka midagi halba, kuid need ei vii meid lähemale meditatsiooniga kaasnevale korrastatud mõtlemisele ja elu selgemale mõistmisele. Et mediteerida iga päev, tuleb pingutada, üle saada laiskusest ja lodevusest. Öeldakse: me kasvame tarkusse ja ilusse oma pingutuse abil, nagu kasvavad lilled. Aednik ei saa panna lilleõit avanema, seda saab teha ainult lill ise.
Nagu eelmisele eelarvamusele, nii võib ka sellele vastata: kõik on täpselt vastupidi.
V Meditatsiooniga saab tegelda vaid siis, kui sul on olemas vaikne koht ja piisavalt aega.
Jah, tihti öeldakse, et mul ei ole mediteerimiseks aega ja mul ei ole oma tuba, vaikset kohta. Aeg ja koht on olemas alati. Ainus, mis võib puududa, on soov, tahe. Kui seda ei ole, siis ei ole ka aega ja ruumi. Jah, tõsi on, et aega läheb mediteerimiseks just nii kaua, kui kaua läheb, kuid ehk on oluline rääkida siin ka erinevatest aegadest. Üks on meie kõigi ühine aeg ehk see aeg, mida näitab kell ja mida on ööpäevas 24 tundi. Teine, ja palju olulisem aeg on nn orgaaniline aeg ehk aeg, mida inimene ise tajub, millest tema elu koosneb. Mediteerimisega kaasnevatest plussidest üks ongi, et seda orgaanilist aega tuleb kogu aeg juurde. Elu muutub tähendusrikkamaks, mitmekihilisemaks ja seetõttu on aega ka rohkem. Jah, võib öelda, et mediteerimisega kaasneb elu juurdevool.
Algajale mediteerijale oleks hea, kui ta loob meditatsioonist pühitsetud rutiini ehk rituaali. Et kellaaeg ja siis ehk ka koht korduksid. See tekitab rütmi, mis omakorda toetab harjutamist. Õige rütm on see, mis korrastab nii vormi kui ka sisu. See on nagu päevaplaan, mis aitab püsida rajal, aga see on ka rütm, mis kooskõlab meie enda sisemiste rütmidega, luues toetava resonantsi sise- ja väliskeskkonna vahel. Ühel ja samal ajal ühes ja samas kohas tehtaval on kordi suurem jõud kui juhuslikel paisatustel. Nii on see alguses, hiljem ei ole välisel ajal ja ruumil enam nii suurt tähtsust. Inimese elu ise muutub juba läbivalt meditatiivseks ja ta ei ole enam seotud väliste asjaoludega. Võib öelda, et rahvarohke ja «ebamugav» olukord on isegi vahel abiks. Ühelt poolt saab sellises keskkonnas end rohkem «proovile panna», teisalt toetavad välised helid ja muud aistingud teatud harjutuste tegemist ka taju seisukohalt.
VI Meditatsiooni eesmärk on pakkuda müstilisi kogemusi.
Müstilised kogemused mõnikord kaasnevad mediteerimisega, kuid need ei peaks kindlasti olema omaette eesmärgiks. Need on vaid teetähised, mis näitavad, kuhu oleme jõudnud ja kust meil tuleb läbi minna. Terve elu on müstiline – miks me arvame, et taime kasvamine läbi asfaldi on vähem müstiline kui «näost näkku» vaimolenditega kohtumine? Või et linnulaul ei ole müstiline, aga levitatsioon või telekinees on? Nii et siin võiks pigem mõtiskleda selle üle, mida müstiliseks nimetada.
Meditatsiooni eesmärk võiks olla inimese teadvuse avardumine ja sellega kaasnev isiksuslik areng, iseloomu lihvimine. Kui me mediteerime, siis aknad, millest me taevast vaatame, muutuvad aina suuremaks ja läbipaistvamaks. Ühel päeval, ja see juhtub ootamatult, me enam aknaid ei näegi – on ainult taevas! Jah, see võib olla müstiline, aga see on loomulik. Kuid me ei saa seda prognoosida, kavandada, vaid see – nähtamatu maailma nähtavaks saamine – juhtub meie jaoks üsna ootamatult, ometi oleme me kogu aeg sinnapoole teel. Täpsemalt: see on siinsamas, aga me liigume selle «nägemise» suunas.
Et vabastada end müstika ja elu eraldamisest, on hea vaadata alati vormide vahel olevat mittevormi, otsides nähtamatut. Samamoodi nagu muusikas võiks keskenduda pausidele, et kuulda hääletut. Vaat siis saab elust see, mida vahel otsitakse meditatsioonist.
VII Meditatsiooniga ei ole aktiivsel ja materialistlikul inimesel midagi peale hakata, selleks peab olema usklik.
Me kõik oleme usklikud, sest usume millessegi. Isegi siis, kui ütleme, et me ei usu millessegi, usume ikka. Uskumine ja usaldus on need, mis hoiavad inimest eluga ühenduses. Me heidame õhtul magama, uskudes, et hommikul ärkame. Või veel enam: me hingame välja, uskudes, et saame kohe jälle sisse hingata. Jah, me ei mõtle sellele, kuid siiski usume.
Just aktiivne ja materialistlik inimene, keda huvitavad tulemused ja edu, võiks meditatsiooniga tegelda. Sest mida paremini valitseme oma meelt, seda kindlam on, et me saavutame edu. Ja siis ei ole see edu meie jaoks juhuslik, vaid asjade loomulik käik. Jah, edu mõiste võib aastatega muutuda, kuid see, mida me eduks peame, on siis alati kättesaadav.
Tänapäeva inimene laseb end liialt tõmmata kiirustamisse. Kuigi see võib lühiajaliselt pakkuda lahendustena näivaid naudinguid, on liiga kiire edasiliikumine halvav vaimsele tajumisvõimele. Mediteerimine annab rütmi, oskuse ja arusaama, mis lubab sul näha elu avaldumisvormide sisse ning olla vaba ihalusest nende järele ja hirmust nende kaotamise ees.
* Kerttu Soans on mediteerimisega tegelenud 25 aastat, viimased 10 aastat ka õpetajana ja 5 aastat terviseajakirja Üks meditatsioonikülgede autorina.