Kui kõik need kõned, kirjad ja netikommentaarid ühe lausega kokku võtta, olevat ma rassist või isegi fašist. Ja seda viimast olen eelkõige seetõttu, et kannan Saksa lipu kujutisega frentši. Mis sest, et sel lipul pole fašismiga seost (vähegi ajalooteadlik inimene peaks seda teadma).
Olukord oli hämmastav, sest neeger on minu jaoks emotsioonitu sõna ja võrdeline näiteks asiaadi või kaukaaslasega. Juba minu lapsepõlves räägiti neegritest ja sellega ei kaasnenud halvustavaid kommentaare. Pigem oleks halvustavalt kõlanud see, kui keegi oleks neegri asemel öelnud näiteks „must mees".
See tähendab ju eesti keeles räpast meest! Või äärmisel juhul neid mägede poegi, kes turul šašlõki kõrval kulla pähe vasest sõrmuseid või 100 krooniga „täiesti ehtsaid" Rolexi kelli müüsid. Aga need kümned helistajad, kirjutajad ja kommentaatorid teadsid nüüd täpselt, et neeger polevat enam neeger, sest see on halvustav sõna ja mind tuleks selle kasutamise eest kinni panna. Või äärmisel juhul eetrikeeld kehtestada.
Ega mul jäänudki muud üle kui tsiteerida meie õigekeelsussõnaraamatut, kus öeldakse selge sõnaga, et „neeger ei ole eesti keeles halvustav". Samuti esitasin paljudele vastuküsimuse: miks on siis nende arvates sel sõnal halvustav varjund? „No on ju" ja „nii lihtsalt ei tohi öelda" olid tüüpilised vastused. Tundus, et neile oli kõrva jäänud, et "neeger" on justkui poliitiliselt ebakorrektne väljend ... Selliseid kusagilt kuuldud tarkusi on ju inimese meeltes väga palju!