Intervjuu: tantsumuusika kuningas Tony Humphries

Tony Humpries Foto: Club Privé

Tony Humphries on mees, kes pannud inimesi oma taktikepi järgi tantsima juba üle kolmekümne aasta ning hoolimata sellest, on tema peod endiselt populaarseimad. Teda võib liialdamata nimetada valitsevaks tantsumuusika kuningaks, ta on DJ, kes austab ja hindab vokaale, talente ning artiste ning töötab pigem live muusikutega. Tony Humphries on kindlalt üks huvitavamaid mehi muusikatööstuses, kellelt on enamusel palju õppida!

Kuhu sina näed house muusikat liikumas?
Minu teooria on see, et alati jäävad alles kohad, kus inimestele meeldib nädalavahetustel mõnusalt aega veeta ja nii jääb alatiseks ka hea tantsumuusika, nii kaua kuni leidub head RnB'd on ka head muusikat - parim muusika kõlab kõige paremini siis kui ta on kõige sarnasem oma algupärasele stiilile. Heast RnB'st saab aga võrratuid house'i lugusid.

Millised olid sinu emotsioonid kui housemuusika hakkas populaarsemaks muutuma, sest tegelikult oli ju ka sinul ja sinu mängitud ning loodud stiilil selles suur roll?!
See oli pigem teatud stiili ja maitsete ühildumine ning jätkamine. DJ'd defineeritakse tema iseloomu, muusikamaitse, tausta ning mängustiili järgi. Larry (Levan) tõi näiteks palju vävi soul'i ning ladinamuusikasse, samal ajal kui meie Zanzibaris mängisime madalama bpm lugusid, milles oli tunda gospeli mõjutusi.

Kohati on tunne, et inimesed ei tunneta house'i kui muusikastiili pikka ajalugu ega pööra sellele ehk nii suurt tähelepanu kui see tegelikult vääriks?
Ma usun, et house on kõikehõlmav, selles on liiga palju teisi stiile ja sellepärast ehk ei olegi selle muusikastiili pikk ajalugu nii märgatav. See on nagu liiga suur loom, mida on võimatu kontrollida. Neid väikseid osi selle on nii raske eristada ning märgata. Mida ma mõtlen, on see et see on killustatud hingestatud houseiks, ladina houseiks ja nii edasi ja edasi, nii palju erinevaid versioone ühes stiilist. Tegelikkuses tuleks see ära unustada aga kõigile meeldib hoida oma kohta house muusika ajaloos. Need on kõik aga võrdselt olulised ja nii ongi see liiga suur tükk, mida näiteks plaadifirmad hallata suudaksid. See on see, mida mina muidugi arvan. Arvamusi leidub siit ja sealt.

Kas sel ajal kui see alles tekkima hakkas, üleminekuperiood diskost ning garage'ist varajasse house'i, oli see samuti nii killustatud?
Ei, sest tegelikult mida mina mäletan, siis oli see kõik lihtsalt tantsumuusika. Sel ajal polnud ka erilisi plaadifirmasid. Ma vihkan terminit disko aga ütleme näiteks, et peale diskot tuli house ja sellest juba kõik väiksemad house'i tiitlid. Ja ma usun, et see on ka üks peamisi põhjuseid, miks see nö põrgusse läks, sest sel ajal klubisse minnes, oli klubi hea. Kui oli hea DJ, siis oli hea DJ. See ei olnud DJ, kelle taga oleks olnud mingi suur plaadifirma. See DJ oli hea, klubi oli hea, õhtu oli hea, raadiojaam oli hea, show oli hea. See oli lihtsalt tantsushow ning saade, see oli ka kõik. Ei olnud techno showd, hip-hopi showd... mis iganes .. Kui mõelda tagasi aega enne Paradise Garage klubi .. Kuidas nad enda mängitavat stiili nimetasid? Ei kuidagi muud mood kui lihtsalt tantsumuusika. Loft, David Mancuso, kõik selle aja tegijad, nende klubisid ei leibeldatud mingite nimetustega, need olid lihtsalt suurepärased tantsumuusika klubid.

Sa räägid 70ndate keskpaigast?
Jah, 70ndate keskpaik, lõpp, varased 80ndad ehk isegi 80ndad peaaegu nende lõpuni. Sel ajal ei olnud nii palju erinevaid stiile.

Kas sa ütleksid, et areng rohkem house'i põhjaga klubides mängitavate lugude suunas piiras sinu võimalusi? Või see oli lihtsalt teistsugune saund?
Ei, ma usun et tehnoloogia, majandus, katsetused ja kõik taoline viis erinevate tüüpide nimetamiseni. Usun, et see juhtus peamiselt Euroopas. Ma ei taha öelda, et vaid Euroopas või kus iganes aga see algas erinevate edetablitega, edetabelitele nimede andmisega, mikside nimetamisega ja nii edasi. Ja siis järsku oli see nagu fenomen ja sa arvad et sa teed albumeid selles ja selles stiilis ja siis järsku on sul acid house või misiganes uus stiil. House muusika stiilid on murdnud nii väikesteks osadeks, et tundub nagu vaataks metrookaarti. Ma arvan, et see oli pigem äriline lüke ja killustamine tegi tegelikult kõigile muusikutele haiget. Lihtsalt hea tantsumuusika on jõuline. Mida rohkem lapsed ja noored said osta erinevat tehnikat, seda rohkem tuli uusi saunde, oli see siis minimal või midagi muud, nad lihtsalt nimetasid seda kuidagimoodi ja sellest sai jällegi uus äri. See on nagu uued koogid pagariäris. Mida rohkem see aga äriliseks muutub, seda rohkem hakkab see kleepuma nagu siis kui koogile liiga palju koostisosi lisada. Ja siis jäi mulje, et kui top viis stiili olid kasumlikud ja ülejäänud ei olnud, oli aeg uue stiili loomiseks. Selline mulje on mulle jäänud.

Kas see polnud mitte sama varastel 80ndatel või lihtsalt tantsumuusikaga kui näiteks sellised staarid nagu Madonna tekkisid orbiidile?
Madonna ei olnud tuntud kui ükskõik mis sorti hea tantsuartist, ta oli tuntud kui hea artist. Ma ei mäleta, millal ta täpselt alustas aga kui ta kunagi minu klubis esinedes näiteks "Holiday'd" laulis või lugusid esimeselt Jellybean albumilt ning teiselt albumilt, siis see oli hea stiil, mis temaga seostus, ta oli teistsugune esineja ning trendikad ja populaarsed inimesed fännasid teda, kui ta tuli midagi sellist välja, mille järgi oli võimalik tantsida, siis klubid seda ka mängisid. Ma ei mäleta, et teda oleks otseselt mingi stiiliga seostatud.

Kuidas sina selle liigitamise peale reageerisid? Sulle kinnitati külge märk kui Jersey saundi saadik...
Jällegi, see pole midagi, mida mina oleksin loonud, tahtnud, see lihtsalt poogiti külge. Jersey saund, või mina... Mina olen peegelpilt minu enda ajaloost. See on New York, see on paljusid mitmeid asju. Garage muusika on valearusaam, et see on vaid üks osa soulist, mis teeb sellest stiilist garage'i. Ma üritan seda alati selgitada. Paradise Garage oli klubi, mida üks mees juhtis üle kümne aasta. Pole mingit võimalust maailmas, et sa saad kümme aastat järjest mängida täpselt sama tüüpi muusikat. Ta pidi mängima mitut erinevat tüüpi muusikat ja selles klubis oli see nagu oleks olnud järjest kaks õhtut. Niisiis ta alustas kell 1 ja lõpetas kell 12 järgmisel päeval. Kas sa kujutad ette kui palju muusikat see on? See on võimatu! Isegi kui arvata, et mängiti vaid gospeli lugusid, siis kui sa reaalselt mängiksid 12 tundi gospelit, rahvas läheks koju. Isegi kõike usklikum inimene läheks koju. See on natuke hull, see imago, mis gospel muusikal või garage'il on. Tema mängis nii palju erinevaid tüüpe ja mina järgnesin ning tegin sama.

House'il on oskus imeda endasse kõik erinevad stiilid. Kus siis tegelikult juured on?
House algas Chicagost, see oli minimalistlik värk, kus kutid said endale lubada mõned arvutid ja säämplid ning hakkasid nendega mängima ja lõbutsema. Nad ei üritanud olla harivad ega teha täispikkasid lugusid, muidugi välja arvata mõned üksikud nagu Marshall Jefferson koos Ten Cityga, need olid enam vähem lõplikud, ülejäänud olid aga poolikud asjad, mida mängiti kodustel pidudel. See oli lihtsalt lõbustuseks. Siis aga tulid mõned plaadifirmad, kes üritasid seda ära kasutada. House'is on ainus suur erinevus lugude tempos, parimad on aga need lood, mis kõlavad kõige lähedasemalt sellele stiilile, mida nad üritavad järele ahvida. Teisisõnu need, mis on siiani alles jäänud. Mida lähemale sa oled RnB'le, ladina muusikale või sambale, seda parem see lugu on. Kellelegi ei meeldi poolikud lood. Minu käest alati küsitakse, et mida ma arvan kõigest elektroonilisest värgist... Ma ei suhtu sellesse kuidagi teistmoodi ega erilisemalt, sest see on ju tegelikult koguaeg eksisteerinud.

See vaid areneb?
Jah, ma ütlen seda koguaeg. Hetkel need inimesed, kes tunnevad et nad on jõupositsioonidel olevad house'i DJ'd või residendid, promootorid või plaadifirmade omanikud - kõik need olid lapsed 80ndatel. Nüüd nad aga panevad kogu oma energia, emotsiooni ning raha selle taha, sellepärast on see kõik ka väga sarnane 80ndatele. Nemad on need, kes asja juhivad praegu. Olgu see rock või ükskõik, mis teine stiil, tundub et kõigel on oma taastärkamine. Ma võin mängida kõiki Chicago või Detroidi asju ja segada neid sellega, mida praegu tehakse ning see on kõik ühtemoodi. Sest nemad on hetkel juhtivatel positsioonidel ja tõmbavad niite. Kui sa sellele veidi mõtled, siis võibolla kümme aastat tagasi arvasid kõik, et see on 70ndate tagasitulek. Igastahes, see on generatsioonide vaheline ja sellest sõltuv.

Sel juhul ei olegi ju tegelikult mingisugust progressi?
Sa ei saa liikuda edasi kui sa ei tea, mis juhtus minevikus. Muidugi on meloodiates erinevusi kuid saund ja tunnetus on minu arust samad. Lähedaseim muusika sulle kui individuaalile on see muusika, mille sees sa teismelisena üles kasvasid. See aeg, kus sa saad juba ise osta oma CD'sid või vinüüle, mida iganes. Või raadio sinu kodus, mis iganes kanalit sa sel hetkel kuulasid on sinu lemmik muusika. See, mida sa kuulasid viis, kuus või rohkemaid kordi aina uuesti ja uuesti. Nüüd kui sa oled näiteks plaadifirma omanik, ärilises mõttes kõrgemal positsioonil, siis sa tahad neid asju taaselustada. See on see, mille taha sa oma raha oleksid nõus panema.

Niisiis peagi on tagasi 90ndad?
Ütleme nii et ehk viie või kümne aasta pärast on moes jälle see, mis oli moes 90ndatel, see saab olema jälle uus asi. Ohh, see 90ndate taaselustamine ... ma olen sellele praegu mõelnud. Aga hetkel tõmbavad niite need, kes armastavad 80ndaid.

Kas vokaalid on sinu jaoks kõige olulisemad?
Kui sa austad ja hindad live talenti, siis see peab olema number üks kui alustad produtseerimist. Kui austad ükskõik millist lauljat või muusikut, siis produtsendina jõuad sa sinna paljuski just tänud sellele, et vokalist on teinud suurepärase töö. Lugu peab alati toetama artisti. Bänd peab toetama artisti. Taust peab toetama artisti. Majandus viis selleni, et DJ'dest tehti artistid, siis muutusid nemad keskseks punktiks ja keerasid oma elemendid valjumaks. See kõik võib minna täpselt nii kaugele kui palju on inimesi, kellele selline asi meeldib. Kui maailmakuulsaks ja kuulatavaks see võib tulla. Sa ei saa öelda, et austad Mary J Blige'i, Stevie Wonderit või Elton Johni ja siis produtseerida lugusid, kus artisti üldse kuulda pole. Või artistid on lihtsalt järgi tehtud. See on silmakirjalik. Vastuoluline.

Kuid sa ei läheks nii kaugele ja ütleks, et see on lugupidamatus kui sa ei tõsta artiste ja muusikuid esile, ei anna neil võimalust?
Ütleksin küll! Miks kedagi maha tõmmata kui talent on seal samas olemas? Sa teenid sama raha kui sul on niikuinii hea leping. Sa saad samad protsendid, mida iganes. Miks kustutada ja hävitada miski, mis on juba seal? Trummarid on juba oma töö kaotanud ja see on kurb. Kõik teavad seda. Muidugi välja arvata live-showd, kes tahaks enam lihtsalt trummar olla??

Kas sa teeb palju koostööd artistidega, kes olid kunagi populaarsed või kellega siis koostööd tegid?
Ei, pigem uute talentidega. See on alati olnud minu eesmärk, kasutada uut verd.

Tihtipeale on öeldud, et house'i algustaastatel hakati sellepärast erinevad põhju ning elektroonilist muusikat kasutama, sest kellelgi polnud raha, et kasutada päris live muusikuid...
See on õige. See on majandus nagu ma juba enne ütlesin. Selles pole midagi halba. Ma ei kavatsegi öelda, et techno ja mu selline ei teeni kõvasti raha, sellel on loomulikult oma fännibaas, ka see on omajagu aega juba vastu pidanud. Ma lihtsalt ütlen, et see kõik pole nii globaalne. Mina usun inimestesse, kes on oma stiilis ja settides leidnud õige tasakaalu kõikide elementide vahel, see on see, millesse mina usun. Need, kes seda suudavad teha, peavad kõige kauem ka vastu ja jõuavad kaugemale. Nende oskused ning ajalugu loevad.

See on sellepärast, et nad ei piiranud ennast?
Täpselt! Tahad usutavust ja soovid, et sind tõsiselt võetaks? Kui paljud instrumentaalsed lood saavad Grammysid?

See on ilmselt sellepärast, et see kõik on limiteeritud?
Ma arvan küll nii, ma pole muidugi ekspert. Viimati sai mõni instrumentaal lugu Grammu ilmselt 60ndatel. Billy Preston ehk? Booker T & The MG's? Mõelge veidi ja tuletage meelde instrumentaal lugusid. Kui teil tuleb meelde, siis parandage mind. Kuid see pole trend, juba üle kolmekümne, neljakümne aasta!

Võibolla on suur vahe ka Euroopa ja Ameerika maitsel?
Ma võin öelda vaid seda, mida olen kogenud. Jällegi, ma võin eksida, aga see on see, mida olen märganud.

Tulles tagasi DJ'dele ning residentidele, kui palju üldse vanadest tegijatest on veel kuskil residendid?
Tehniliselt ma ei soka isegi öelda, sest termin "resident" on muutunud. Sa võid olla resident kuskil kolm neli nädalat või kolm neli kuud... Erinevates linnadest ja nii edasi. 80ndate keskel tähendas aga kuskil resident olla seda, et sa olid selles kohas koguaeg, iga õhtu, iga nädalavahetust. Vähemalt aasta või kaks. Seda saab nimetada selle nimetusega. Nüüd võin aga olla kuskil klubis resident, mängida mingite perioodide tagant, see on erinev. Ma tean et kõik vanad tegijad nagu Morales või Knuckles, Louie Vega ... kõik on kuskil residendid. Aga tead mis, nüüd on õige aeg uute tegijate jaoks niikuinii. Nüüd on aeg minna välja, uutesse baaridesse ning kohtadesse, mitte minevikus elada... Nüüd on inimestel ehk aeg näha seda, mis on praegune.

Kas sooviksid endiselt kuskilt residendina töötada?
Muidugi!

Nädal nädala järel?
Hmm ... (naerab)...ma tean, et see võtab aega, et olle nii järjekindel ja töötada selline residentuur üles. Mul poleks selle vastu midagi, et mängida näiteks kaks korda kuus, või iga nädal kuskil kindlas kohas. Mulle meeldiks seda teha. Sest on nii palju erinevaid inimesi, sa ei tea milline sinu publik sel korral on. Näiteks iga kord kui mul tekib võimalus mängida New Yorkis, siis ma võtan selle vastu,ükskõik milline situatsioon ka olema peaks. Ma armastan seda tööd ja erinevaid klubisid! Ootan kõiki reise endiselt suure huviga, sest tihti üllatavad klubi ja sealsed inimesed hoopis mind.

Tony Humphries esineb homme, 27. märtsil klubis Prive!